Tere armsad!
Krissu on põhiline kirjutaja siin ilmselgelt ja vastuseks neile, kes minu saatuse pärast muret on tundnud... olen tõesti asja unarusse jätnud, palun vabandust.
Viimane uudis minu kohta oli vist see, et ma sain täiskohaga Hugo Bossi tööle. Viimasel ajal olengi oma päevad selles poes veetnud. Playlist on juba peas. Lisaks, ma tean nüüd ülikondadest rohkem kui ükskõik kes minu tutvusringkonnast.
Ülikondadest rääkides... Hugo Boss on ülikondade kunn. Keskmise hinnaklassi suit maksab 800-900$. Laupäeval müüsin oma esimese 1000$ ülikonna, suutsin veel särgi ja lipsu ka pähe määrida. Sain mõnusalt kiita ja ka see on hea, et müügi pealt saan 9% comissionit lisaks tunnipalgale. Palka pole veel saanud küll, aga eks me näe.
Sündmustest veel nii palju, et mõni aeg tagasi käisin Monsa ja Susanna ja veel mõnede inimestega mägedes matkamas. Joe (temast on varem ka juttu olnud), kutsus meid triple peaksi hike'i tegema. Eks me olime ju KOHE nõus, ei täpsustanud väga midagi. Asja tõsidusest saime alles siis aru, kui 1/4 teest oli läbitud ja Monsal halb hakkas (tark tüdruk ei söönud hommikust), nimelt, tegemist on selle saare ühe kõige räigema matkaga. Tee ise ei olegi väga pikk, u 4h, aga tegemist on kolme mäetipuga, mis on teineteisele väga lähedal, nii et sinna minnes pidi KOGU AJA üles ronima. Ronima mööda kaljusid, puid, turnima köitega, köndima rajal, mis oli maksimaalselt 1 meetri laiune, mõlemal pool kuristik ja tuul, mis tasakaalu ikka päris korralikult kõikuma pani. Ma pole kunagi midagi nii ohtlikku teinud. Samas, seal olles sellest aru ei saanud, adrenaliini 0li veres nii palju, et kõik tundus väga OK. Järgmise päeva lihasvalu oli ka fantastiline, valutasid lihased, mille olemasolust ma isegi ei teadnud.
Rohkem uudiseid mul polegi, Hawaii kohta elan üpris igavalt hetkel, aga ma ei kurda.
Nüüd on mul kaks vaba päeva, polegi veel kindel, mida nendega ettevõtta. Vaatame.
Olge tublid,
J
Tuesday, July 19, 2011
Monday, July 18, 2011
Nr 13 - Hetkel veel nimetu
Kuna ma tahtsin tänase märkimisväärse päeva puhul sissekande teha, aga pean hommikul 5ks tööle minema ning ei viitsi hetkel väga pikalt kirjutada, siis mainin ära ainult põhilise.
PALJU ÕNNE 60-ndaks pulma-aastapäevaks mu kallile vanatädile ja vanaonule!
Mina ja mu kalamälu proovivad nüüd meenutada kõike, mis vahepeal juhtunud on. Möödunud on absoluutselt liiga palju aega viimasest postitusest.
4. juuli möödus meil siis kummimadratsitega mere, kus oli suuur pidu, inimesed oli paatide ja kõige vee peal olevaga mere läinud ning isegi bänd esines ühe paadi peal. Kummimadratsiga annab ikka sõuda mööda merd, järgmine päev olid kõigil käed valusad... Õhtul sõitsime Ala Moanasse, et näha hiiglaslikku ilutulestikku, kuid sellega oli veits keeruline, sest parkimiskohti polnud ning ilutulestik jäi meil ühe maja varju, kahju. Pärast seda läksime Knoxi juurde, kuid ei jäänud sinna eriti kauaks, pidu jätkus linnapeal hiliste tundideni...
Mingil päeval helistas mulle mu töökaaslane ning ütles, et pange end valmis ja lähme kruiisime veits ringi. Ehk siis tema ja ta sõber võtsid meid Monsaga peale ning läksime autoga mööda saart ringi sõitma. Nägime siis esimest korda selle kurikuulsa North Shore (põhja rannik) ka ära. Oli tõesti ilus, palju mägesid ja loodust ning mitte ühtegi pilvelõhkujat. Mäed siin saarel on täiesti hingematvalt ilusad, üleni rohelised, nagu muinasjutus. Käisime ära Turtle Bay's, kuid ühtegi kilpkonna seekord ei näinud, selleks, et neid näha peab veidi teise kohta minema, ranna nimi (kilpkonnade rand) tuleb välja on veidi eksitav. Pärast randa otsustasime mööda rannaäärt saarele peaaegu, et ringi peale teha. Sõitsime läbi ka mõnest natukene rikkamast rajoonist, peab tõdema, et sellises kohas elaks küll. Suured majad, merevaade, palju aknaid, 90 kraadise nurga all olevad sissesõidud ja dzungel tagahoovis. Kui kunagi palju raha on, siis võiks vabalt siia kolida ja mõnes sellises majas elada. Pärast seda kui päike oli loojunud ja kuu välja tulnud, leidsime üles sellise koha nagu Tantulus, kust avaneb kõige parem vaade Waikikile, öised linnatuled on ikka võimsad, siin on nii palju kõrgeid maju ja kõik on tuledes. Mõnikord ehk õnnestub sinna ka kaameraga minna ja seda jäädvustada.
Järgmine või ülejärgmine päev läksime Keviniga randa, Lanikai randa, mis on Kailua kõrval. See on tunnustatud kui üks maailma parimaid randu, kuid pühapäeval oli seal väga palju inimesi ning ülerahvastatuna ei olnud see just parim, Kailua olla parem, see on veidi suurem ning seega ka mitte nii rahvastatud. Samas rand oli muidugi super, eriti tahaks mainida sealset liiva, mis on valge ja ülipeenikene ning väga pehme, muidugi oli seal ka helesinine vesi ning paar palmi. Pärast mõnda tundi rannas külastasime Robbi, Kevini sõpra, kes elab seal lähedal. Tema juures kohtusime väga armsa tegelase, Kelviniga. Kelvin on kolme sarvega kameelion ja meie uus sõber. Kui ta alguses Krissuga välja võtsime, siis läks ta tumedaks, ta teeb seda siis kui miski ei meeldi, kuid kohe kui ta Krissu krunni otsa ronis, läks ta hele kollakasroheliseks ning oli omadega väga rahul. Minu juustes meeldis talle ka olla. See on väga lahe kuidas ta silmad suudavad igale poole liikuda ning täiesti erinevalt seda teha. Andsime Kelvinile süüa ka, ta sööb ritsikaid ning nägime ta keelt, mis on lihtsalt meetrite pikkune. Ühesõnaga on Kelvin siiani kõige ägedam loom, keda oleme siin kohanud.
Mingil päeval käisime jälle China Wallsis, seal tähistati Scotti (meie sõprade sõbra) sünnipäeva. Sai surfata ja ujuda ja hüljest (suur pruun) näha. Meie küll vette seekord ei roninud, sest sisse sai küll lihtsalt hüpates, kuid välja tulles tuli end ajastata, et lained sind vastu kaljut sodiks ei paiskaks, laineid polnud küll väga palju, aga turvalisem oli kaldale jääda. Pidu jätkus pärast Jay juures, kus sai 6 miljoni dollari majas basseinis ujuda, grillida ja miljoni dollari vaadet nautida.
Muidu oleme kõik suht usinalt tööl käinud.. Ahjaa, Monsa sai ka vahepeal tööle, Blazin Steaksi, ta on meie grillmeister nüüd. Mina ja Krissu saime ka omale uue töö, loodetavasti saame alustada kolmapäeval sellega. Laupäeval käisime treeningpäeval. Koha nimi on Grylt ning see pakub veidi tervislikumat kiirtoitu, ehk siis taldrikule tuleb värske salat, riis / kartulipuder / lillkapsapüree ja sügavkülmutamata kala / kana / liha.
Kindlasti on veel midagi vahepeal juhtunud, eks siis lisame kui meelde tuleb.
Nüüd saate näha meie blogi lehel ka siinset kellaaega ning hetkelist ilma.
Varsti tuleb mõni pilt ka, ausalt!
PALJU ÕNNE 60-ndaks pulma-aastapäevaks mu kallile vanatädile ja vanaonule!
Mina ja mu kalamälu proovivad nüüd meenutada kõike, mis vahepeal juhtunud on. Möödunud on absoluutselt liiga palju aega viimasest postitusest.
4. juuli möödus meil siis kummimadratsitega mere, kus oli suuur pidu, inimesed oli paatide ja kõige vee peal olevaga mere läinud ning isegi bänd esines ühe paadi peal. Kummimadratsiga annab ikka sõuda mööda merd, järgmine päev olid kõigil käed valusad... Õhtul sõitsime Ala Moanasse, et näha hiiglaslikku ilutulestikku, kuid sellega oli veits keeruline, sest parkimiskohti polnud ning ilutulestik jäi meil ühe maja varju, kahju. Pärast seda läksime Knoxi juurde, kuid ei jäänud sinna eriti kauaks, pidu jätkus linnapeal hiliste tundideni...
Mingil päeval helistas mulle mu töökaaslane ning ütles, et pange end valmis ja lähme kruiisime veits ringi. Ehk siis tema ja ta sõber võtsid meid Monsaga peale ning läksime autoga mööda saart ringi sõitma. Nägime siis esimest korda selle kurikuulsa North Shore (põhja rannik) ka ära. Oli tõesti ilus, palju mägesid ja loodust ning mitte ühtegi pilvelõhkujat. Mäed siin saarel on täiesti hingematvalt ilusad, üleni rohelised, nagu muinasjutus. Käisime ära Turtle Bay's, kuid ühtegi kilpkonna seekord ei näinud, selleks, et neid näha peab veidi teise kohta minema, ranna nimi (kilpkonnade rand) tuleb välja on veidi eksitav. Pärast randa otsustasime mööda rannaäärt saarele peaaegu, et ringi peale teha. Sõitsime läbi ka mõnest natukene rikkamast rajoonist, peab tõdema, et sellises kohas elaks küll. Suured majad, merevaade, palju aknaid, 90 kraadise nurga all olevad sissesõidud ja dzungel tagahoovis. Kui kunagi palju raha on, siis võiks vabalt siia kolida ja mõnes sellises majas elada. Pärast seda kui päike oli loojunud ja kuu välja tulnud, leidsime üles sellise koha nagu Tantulus, kust avaneb kõige parem vaade Waikikile, öised linnatuled on ikka võimsad, siin on nii palju kõrgeid maju ja kõik on tuledes. Mõnikord ehk õnnestub sinna ka kaameraga minna ja seda jäädvustada.
Järgmine või ülejärgmine päev läksime Keviniga randa, Lanikai randa, mis on Kailua kõrval. See on tunnustatud kui üks maailma parimaid randu, kuid pühapäeval oli seal väga palju inimesi ning ülerahvastatuna ei olnud see just parim, Kailua olla parem, see on veidi suurem ning seega ka mitte nii rahvastatud. Samas rand oli muidugi super, eriti tahaks mainida sealset liiva, mis on valge ja ülipeenikene ning väga pehme, muidugi oli seal ka helesinine vesi ning paar palmi. Pärast mõnda tundi rannas külastasime Robbi, Kevini sõpra, kes elab seal lähedal. Tema juures kohtusime väga armsa tegelase, Kelviniga. Kelvin on kolme sarvega kameelion ja meie uus sõber. Kui ta alguses Krissuga välja võtsime, siis läks ta tumedaks, ta teeb seda siis kui miski ei meeldi, kuid kohe kui ta Krissu krunni otsa ronis, läks ta hele kollakasroheliseks ning oli omadega väga rahul. Minu juustes meeldis talle ka olla. See on väga lahe kuidas ta silmad suudavad igale poole liikuda ning täiesti erinevalt seda teha. Andsime Kelvinile süüa ka, ta sööb ritsikaid ning nägime ta keelt, mis on lihtsalt meetrite pikkune. Ühesõnaga on Kelvin siiani kõige ägedam loom, keda oleme siin kohanud.
Mingil päeval käisime jälle China Wallsis, seal tähistati Scotti (meie sõprade sõbra) sünnipäeva. Sai surfata ja ujuda ja hüljest (suur pruun) näha. Meie küll vette seekord ei roninud, sest sisse sai küll lihtsalt hüpates, kuid välja tulles tuli end ajastata, et lained sind vastu kaljut sodiks ei paiskaks, laineid polnud küll väga palju, aga turvalisem oli kaldale jääda. Pidu jätkus pärast Jay juures, kus sai 6 miljoni dollari majas basseinis ujuda, grillida ja miljoni dollari vaadet nautida.
Muidu oleme kõik suht usinalt tööl käinud.. Ahjaa, Monsa sai ka vahepeal tööle, Blazin Steaksi, ta on meie grillmeister nüüd. Mina ja Krissu saime ka omale uue töö, loodetavasti saame alustada kolmapäeval sellega. Laupäeval käisime treeningpäeval. Koha nimi on Grylt ning see pakub veidi tervislikumat kiirtoitu, ehk siis taldrikule tuleb värske salat, riis / kartulipuder / lillkapsapüree ja sügavkülmutamata kala / kana / liha.
Kindlasti on veel midagi vahepeal juhtunud, eks siis lisame kui meelde tuleb.
Nüüd saate näha meie blogi lehel ka siinset kellaaega ning hetkelist ilma.
Varsti tuleb mõni pilt ka, ausalt!
Monday, July 4, 2011
Nr 12 - Chicken in the jungle
Päevad mööduvad nii kiiresti ja tegemist on nii palju, et blogi jääb tihti peale teisejärguliseks.
Mina olen vahepeal usinasti tööl käinud ja siiani olen rahul oma tööga, isegi päris põnev on kohvijooke teha. Janal on vaja Hugo Bossis töötamiseks läbida 14 testi arvutis ning teha paar treeningpäeva ning siis saab täiskohaga tööle hakata. Krissu sai ka omale lõpuks kaks tööd, Berninis, mis on itaalia restoran ning Morimotos, mis on jaapani restoran, kuid viimase kohta ta võibolla lükkab tagasi, lihtsalt ei jää aega seal käimiseks.
Neljapäeval, 30.06, käisime hommikul väiksel matkal. Matkasime koos sõbra Knox'iga Manoa Fallsi juurde. See oli siiani kõige lahedam koht, kus me käinud oleme. Juba parkla oli väga eksootiline, nimelt on siin maal väga normaalne see, et kanad ja kuked elavad vabas looduses, junglis, metsas, kus iganes, meie küll polnud varem ühtegi näinud, aga seda seepärast, et kanad Waikikis ei ela, kui linnast välja minna on kõik kohad kanu ja kukki täis. Natukene koduse tunde tõi kanade ja kukkede nägemine peale. Teekond ise algas läbi ühe veidi pargi laadse kohta, kus kasvasid kõige suuremate lehtedega puud ja taimed, näiteks megasuured paradiisilillede põõsad ja muud suured põõsad, kus olid värvilised õied otsas, mida ma näinud olen. Selle läbinud, läks tee edasi läbi dzungli, seal olid bambused, mudane tee, väga niiske ja palju palju muid taimi, mis olid lihtsalt hiiglaslikud, eriti puud mis olid 1,5m läbimõõduga. Tee ise oli siis mudane ja veidi libe ning suht kivine, kuid midagi eluohtlikku seal ei olnud ning vaade, mis avanes lõpus oli hingematvalt ilus. Nimelt vaatas meile raja lõpus, mis oli umbes poole tunni tee, vastu kõrge ja suhteliselt peenikene kosk. Mäenõlv, mille otsast kosk kukkus, oli täis igasuguseid taimi ja see nägi väga ilus välja, taimed saavad seal kasvada, sest kuna saar on põhiliselt täis laavakive, siis nende sees on väga palju toitaineid ning taimedel on suhteliselt lihtne laavakivide peal kasvama minna. See väike matk tekitas meis kõigis kohe tahtmise veel ja veel looduses ringi matkata ning aina keerulisematesse kohtadesse turnida. Siinne loodus on lihtsalt nii võrratu, et meie kodulinn Waikiki muutub juba rõvedaks ning tahaks hoopis tõelisemat Hawaiid kogeda.
Reedel käisime Jana ja Susannaga Waikele Outlet keskuses natukene shoppamas. Päris suur koht ning poode jagus, kuigi mõned poed olid vaatamata allahindlustele endiselt päris kallid. Mõne meenega suutsime sealt ka tagasi tulla ning enne ärasõitu tuleb seal pikemalt aega varuda ilmselt.
Pühapäeval võtsime osa Luau'st, mis on kohalik pidusööma, pakuti erinevaid puuvilju, juurvilju, maiustusi ning laavakividel grillitud siga, millel oli õun suus. Ühtlasi sai proovida mõningaid täpsusviske mänge ning teha suure ühise grupipildi. Kohal oli ports eestlasi ning kohalikke ja muid sõpru. Õppisime tegema ka Lai'd, mis on siis lilledest kaelaehe, seda võib teha ka randme ümber. Kohaliku kombe kohaselt ei tehta seda kunagi iseendale, vaid kingitakse sõpradele, sugulastele või kallistele inimestele. Seda pole üldse keeruline tegelikult teha, vaja on ainult niiti, nõela ja lilleõisi.
Kuna mina olen endiselt ja alati suhteliselt varajane ärkaja (võrreldes teistega), siis otsustasin teile blogi kirjutada. Täna, esmaspäeval, 4. juulil, on Ameerikas iseseisvuspäev ning selle puhul on suur ilutulestik ja pidu igal pool. Kell on 11 hommikul ning ma istun meie lanai peal ja väljast on päris valjuhäälset muusikat kuulda juba umbes tund aega. Tundub, et on aega ka teised püsti ajada ja minna vaatama, mida siis 4. juuli endast kujutab. Inimesed üle saare tulevad täna Waikikisse, et vaadata ilutulestikku (see pidi olema suurem, kui terve Eesti uusaasta ilutulestik kokku) ja tähistada rõõmsalt oma riigi iseseisvumist.
Mina olen vahepeal usinasti tööl käinud ja siiani olen rahul oma tööga, isegi päris põnev on kohvijooke teha. Janal on vaja Hugo Bossis töötamiseks läbida 14 testi arvutis ning teha paar treeningpäeva ning siis saab täiskohaga tööle hakata. Krissu sai ka omale lõpuks kaks tööd, Berninis, mis on itaalia restoran ning Morimotos, mis on jaapani restoran, kuid viimase kohta ta võibolla lükkab tagasi, lihtsalt ei jää aega seal käimiseks.
Neljapäeval, 30.06, käisime hommikul väiksel matkal. Matkasime koos sõbra Knox'iga Manoa Fallsi juurde. See oli siiani kõige lahedam koht, kus me käinud oleme. Juba parkla oli väga eksootiline, nimelt on siin maal väga normaalne see, et kanad ja kuked elavad vabas looduses, junglis, metsas, kus iganes, meie küll polnud varem ühtegi näinud, aga seda seepärast, et kanad Waikikis ei ela, kui linnast välja minna on kõik kohad kanu ja kukki täis. Natukene koduse tunde tõi kanade ja kukkede nägemine peale. Teekond ise algas läbi ühe veidi pargi laadse kohta, kus kasvasid kõige suuremate lehtedega puud ja taimed, näiteks megasuured paradiisilillede põõsad ja muud suured põõsad, kus olid värvilised õied otsas, mida ma näinud olen. Selle läbinud, läks tee edasi läbi dzungli, seal olid bambused, mudane tee, väga niiske ja palju palju muid taimi, mis olid lihtsalt hiiglaslikud, eriti puud mis olid 1,5m läbimõõduga. Tee ise oli siis mudane ja veidi libe ning suht kivine, kuid midagi eluohtlikku seal ei olnud ning vaade, mis avanes lõpus oli hingematvalt ilus. Nimelt vaatas meile raja lõpus, mis oli umbes poole tunni tee, vastu kõrge ja suhteliselt peenikene kosk. Mäenõlv, mille otsast kosk kukkus, oli täis igasuguseid taimi ja see nägi väga ilus välja, taimed saavad seal kasvada, sest kuna saar on põhiliselt täis laavakive, siis nende sees on väga palju toitaineid ning taimedel on suhteliselt lihtne laavakivide peal kasvama minna. See väike matk tekitas meis kõigis kohe tahtmise veel ja veel looduses ringi matkata ning aina keerulisematesse kohtadesse turnida. Siinne loodus on lihtsalt nii võrratu, et meie kodulinn Waikiki muutub juba rõvedaks ning tahaks hoopis tõelisemat Hawaiid kogeda.
Reedel käisime Jana ja Susannaga Waikele Outlet keskuses natukene shoppamas. Päris suur koht ning poode jagus, kuigi mõned poed olid vaatamata allahindlustele endiselt päris kallid. Mõne meenega suutsime sealt ka tagasi tulla ning enne ärasõitu tuleb seal pikemalt aega varuda ilmselt.
Pühapäeval võtsime osa Luau'st, mis on kohalik pidusööma, pakuti erinevaid puuvilju, juurvilju, maiustusi ning laavakividel grillitud siga, millel oli õun suus. Ühtlasi sai proovida mõningaid täpsusviske mänge ning teha suure ühise grupipildi. Kohal oli ports eestlasi ning kohalikke ja muid sõpru. Õppisime tegema ka Lai'd, mis on siis lilledest kaelaehe, seda võib teha ka randme ümber. Kohaliku kombe kohaselt ei tehta seda kunagi iseendale, vaid kingitakse sõpradele, sugulastele või kallistele inimestele. Seda pole üldse keeruline tegelikult teha, vaja on ainult niiti, nõela ja lilleõisi.
Kuna mina olen endiselt ja alati suhteliselt varajane ärkaja (võrreldes teistega), siis otsustasin teile blogi kirjutada. Täna, esmaspäeval, 4. juulil, on Ameerikas iseseisvuspäev ning selle puhul on suur ilutulestik ja pidu igal pool. Kell on 11 hommikul ning ma istun meie lanai peal ja väljast on päris valjuhäälset muusikat kuulda juba umbes tund aega. Tundub, et on aega ka teised püsti ajada ja minna vaatama, mida siis 4. juuli endast kujutab. Inimesed üle saare tulevad täna Waikikisse, et vaadata ilutulestikku (see pidi olema suurem, kui terve Eesti uusaasta ilutulestik kokku) ja tähistada rõõmsalt oma riigi iseseisvumist.
Subscribe to:
Posts (Atom)