Nr 11 - Party on a boat

Heiheiheiheii

Ma pole küll väga ammu siia kirjutanud...

Viimased päevad on väga mõnusad olnud. Pühapäeval käisime purjetamas Waikiki ranna lähedal. Tripi korraldas Joe, keda me tunneme Kevini kaudu. Nimelt, mõni aeg tagasi käisime Hard Rock Cafe's Joe bändi esinemist kuulamas. Väga hästi mängivad poisid... ja eks nad ole niisama ka super toredad, muusikud ikka ju.
See, kuidas me sinna laevale üldse saime oli mõnus üllatus. Joe oli kõikidele oma sõpradele ära öelnud, et estonian girlsidega aega veeta. Ometi polnud me päris üksi. Lisaks meile tuli laevale ka bändi trummar Brandon kahe Ameerika tüdrukuga ning loomulikult oli laeval ka kapten Jeff oma naise Heleniga. Jeff on tõeline merekaru. See laev polnud tegelikult tema omagi. Ta teenib elatist sellega, et ta hooldab rikaste jahte ja purjekaid. Tuli välja, et ta on omamoodi selle sadama kuningas: tunneb KÕIKI seal. Joe ütles, et purjetamise alal on ta "the guy to go to". Tema kaasa Helen oli 15 aastat karatet õpetanud ning nüüd on tal oma jooga stuudio... 40-aastates naise kohta on ta VÄGA hes vormis.
Veetsime terve päeva merel. Ujusime surfilaudade ja bodyboardidega, grillisime ja päevitasime, kuulasime muusikat... terve aeg oli nägu naerul ja süda õnnelik.

Õhtu läks edasi Kevini juures, kuhu ilmusid ka teised bändi liikmed. Grillisime hot doge ja burgereid... no ikka neid õigeid ameerika burkse Justini (Kevini majakaaslase) secret recipe extra spicy sauce'iga. JAA loomulikult grillisime vahukomme.
Dustin mängis terve õhtu kitarri, Rocky ja Joe laulsid. Ka Eesti jäänud esindamata. Monsa rääkis lõpuks Krissu ära ja ta esitas "Nii vaikseks kõik on jäänud", üksinda! Pärast laulsime Krissuga veel duetti... ja üldse õhkkond oli väga vaba ja rahulik.

Eile käisin Hugo Bossis, kus ma nüüdsest tööl olen. Eelmine nädal käisin ühel vestlusel, mille ma läbi sain ja eile kohtusin põhibossiga, kes nägi välja nagu Robert De Niro Hugo Bossi ülikonnas. Ma meeldisin neile väga. Homseks pean õppima kogu Hugo Bossi ajaloo ja bränditüübid selgeks. Lisaks pean läbi tegema 14 koolitust internetis selle nädala jooksul. Kollektiiv on juba praegu mulle lähedaseks saanud. Väga internatsionaalne ja elegantne koht. Ma olen väga õnnelik. Sain sinna kahjuks tänu valele. Nimelt, ma ütlesin, et jään Hawaiile vähemalt aastataks. Õnneks ma kuulsin, et kahe kuu pärast tuleb sinna tagasi üks töötaja, kes praegu dekreedis on. Loodan, et lõpuks kõik laabub. Lisaks, rääkis De Niro, et kui ma oma jala juba Hugo Bossi ukse vahele saan, siis võin põhimõtteliselt ükskõik kus maailmas Hugo Bossi poes tööd saada. Väga rõõmustav!

Mõnusat ilma teile,
Jana

Nr. 10 - Peanut butter jelly time!

Krissu:

Esiteks tahstin ma seda öelda, et me oleme kõrvalkorteriga nii ühte kasvanud, et esiteks ei koputa enam keegi mitte ühelegi uksele ja teiseks, see on suht normaalne juba, kui sa käid oma korteri inimestega väljas ning siis tuled tagasi tuppa ja avastad, et üks kuuevarbaline poiss triigib oma särki meie juures. Miks mitte?

Tegelikult on Betija ja Edvins väga muhedad lõunanaabrid meil. Nemad õpetavad meile läti keelt ja meie.. Inetu aga tõsi, et Janno ja Harri õpetavad Edvinsile asju nagu "ma armastan sind", "sul on ilusad tissid", " tervis sulle, seks mulle", "tere, tere traktors" ja muud eluks vajalikud laused.

Mis me siis veel vahepeal teinud oleme? Me oleme käinud Siimul Kailua rannas külas (ta töötab seal surfiinstruktorina, muuseas). Me oleme armunud randa. See on uskumatu. Ja teate, mis on veel uskumatum? See, kui vähe inimesi seal on. Ning see, et kuna see on tuuline rand, siis seal surfareid ei ole, seal on kite- ja windsurf-vennad. Tahaks juba hirmsasti surfamist proovida, aga peab veits veel ootama, sest Siim ütles, et kolmetunnine koolitus maksab umbes 300 dollarit. MIDA?! Selle ajaga ei lasta vettegi veel. Mõttetu. Ja Siim arvas, et ta käib veits tööl, kogub raha, hangib varustuse (sest siin maksab see kordades vähem, kui meie kallil kodumaal) ja siis õpetab meile ise. Tsill!

Õigus, jaanipäev oli ju hiljuti. Ühesõnaga see korraldati siis Makapuu rannas. Mann jäi koju, sest ta sai tööle kohvipoodi ja pidi alustama päris varakult hommikul. Sama lugu oli Siimu ja Susannaga. Pealegi, mitte keegi meist ei teadnud, kuidas me tagasi oleks pidanud saama. Aga kuidas meie sinna saime? Meie ride oli tõstetud maasturi kastis. Urises päris hästi. See kuulub Sandra sõbrale, kes on siia Bangladeshist kolinud ja elanud.. 6 aastat äkki juba? Midagi sinna kanti. Suht pisike ja sõbralik vend. Ja no.. Meie ride oli ikkagi pöörfi.

Jõudsime siis sinna ja enamus meie omasid juba olid kas sujuvalt lebos või teel sinna. Nagu jaanipäev ikka. Kes laulis kitarri saatel, kes röökis ipodi taustal. See on viimastel päevadel meile ikka imeimeimekiiresti mõjuma hakanud. Mida? Kas viinaajastu on möödas? Tegime ka meie väikse laulujupi kanal 2 suvereporteri jaoks :D Ehk isegi näidatakse seda, eks näis, natukene loodame, et mitte.

See selleks. Jaanipäev oli tegelikult lahe. Peale selle, et seal oli umbes 40-50 eestlast, oli seal ka kohalikke. Kellest umbes pooled elasid meie tänaval (jap, Lilioukalani tänav tundub olevat see parim). Vihma sadas ka veidi. Aga no Eesti vihmaga pole see ikkagi võrreldav. See on nagu mingi nats udukat vms. Kuigi ma kuulsin, et ka teil oli see aasta hea ilm olnud. Noh laulud lauldud ja tõrvikud põletatud, siis otsustasime tüdrukutega, et on aeg tagasi hakata liikuma Diamondheadi, sõprade juurde. Kevin tuli meile järele. Meie nunnukas, kes ikka hoolitseb päris palju meie eest. Muuseas, meie inimesed arvavad, et ta on kohalik gängster. Hahaha! Tätoveeritud, surfar, suht kapp, nats gängsteri vuntsi ka.. Jap, võib küll sellise mulje jätta.

Muuseas, homme tuleb üüriraha ka ära maksta, aga küll hakkama saame, siin on soe, niiet.. Ärge muretsege, tänavale me ikka ei jää :)

Mann:

Mina siis sain vahepeal omale tööotsa, mis on Seattle's Best Coffee kohvikus. Olen nüüd ametlikult varasema kogemusega (siin lihtsalt peab natukene oma karjääri ilustama, et paremat tööd või üldse tööd saada) barista. Ülesandeks on kohvijookide tegemine, kassa ja erinevate saiakeste / koogikeste / võikude müümine ja vajadusel soojaks tegemine. Palk on küll miinimumi lähedane, aga vähemasti on töö ja tegemist. Kuigi järgmisel nädalal sain vaid 3 tööpäeva, millest üks hakkab hommikul kell 5 (jep, meie kohvik avatakse hommikuti kell 5:30, seega minust saab väga varajane ärkaja). Natukene enne selle töö saamist sain omale ka teise töö, mis on ühes cateringi firmas ettekandjana üritustel, seda on kahjuks ainult kord nädalas või nii, seega sellest ei ela ära, kuid tundub päris põnev ning ühtlasi saan mööda saart veits reisida ja loodetavasti põnevaid kohti näha.

Eile ehk siis laupäeval käisime õhtul Kevini juures grillimas, nad olid just omal maja esise võsast puhtaks teinud ning saime selle ka kohe sisse õnnistada. Tegime väiksed hot dogid, burksid ja vahukommid ning täitsa tore oli. Proovisime ka peanut butter jelly võileiba, mis koosneb siis saiast, moosi laadsest asjast ja pähklivõist. Polnudki kõige hullem, Krissu küll krimpsutas nägu, kuid mulle täitsa meeldis, Janale vist ka. Kuigi peab tõdema, et vanaema moosist tunneme küll kõik puudust. See kohalik keemiline moos ei kõlba mitte kuhugi, mitte et me seda sööks, siin polegi millegagi eriti moosi süüa.

Vanaemade moosi terviseks!

Nr. 9 - Kookospähkel

Jana / Monsa: Kokkuvõtvalt viimasest kahest nädalast.

Oma SSN numbrid saime kätte esmaspäeval kuuendal juunil. Tuberkuloosi test on meil tehtud ja käimas on pingeline tööotsimine.

Susanna ja Siim pidid jõudma esimesel juunil kell 21.00, neil ei olnud midagi peale meie aadressi ja meie majja ei saa sisse ilma kiibita. Nii me siis istusime Jana ja Krissuga 6 tundi maja ees ja ootasime meeleheitlikult. Vahepeal helistasime lennujaama ja saime ebamäärase info, et lend lükati viis tundi edasi, aga kuna me lennunumbrit ei teadnud, siis ei saanud me kindlad olla, et tegemist on ikka sama lennuga. Õnneks ootas Kevin meiega koos ja viskas paar head nalja ka, mille tulemusena meile politsei kutsuti - me naersime lihtsalt reaalselt liiga kõvasti. Politsei palus meil veidi vaiksemalt võtta ja sõitis minema. Peale umbes 9000-sse taksosse ja shuttle'isse sisse vaatamise jõudis Susanna ja Siimu shuttle. Ilma kohvriteta. Issand, kui õnnelikud me olime. Selleks hetkeks oli kell 4am - sai rahus magama minna. Järgmisel päeval said Susanna ja Siim on kohvri ka kätte. Õnneks.

Reede oli siis first friday, millest selleks hetkeks olid kõik meile rääkinud, kus terve China Town on rahvast täis ja igal pool pidu. See toimub iga kuu esimesel reedel. Enamasti viiakse üritust läbi klubides, aga kuna meie seltskonnas on kaks alaealist, siis sisse me kuhugi ei läinud. Enne sinna minekut läksime jahisadamasse ühe suure veidi vanema paadi peale. Selle omanikku me ei teagi, sattusime sinna oma kohalike tuttavate kaudu. Istusime ja nautisime õhtut katusel :D, kus oli mõnus magamiskoht varju all, ülikõrge laud, mille all (!) oli aken alumisele korrusele ja ka päevitamistoolid. See paat oli esiteks kõige suurem ümbruskonnas ja teiseks väga awesome! Mõnus ilm, seltskond ja reggae-muusika.


Järgmine päev käisime Krissu, Siimu, Susanna ja Keviniga Cromwells'is, kohalik surfispot, millest meil pilte ei õnnestunud teha, sest sinna saamiseks tuli mööda kiviäärt ronida ja kiviseinast kinni hoida samal ajal kui lained läbi jalgade uhusid. Mina
sain esimesel sammul läbimärjaks. Mõnikord ehk üritame kaamera sinna kuivalt kaasa vedada. Koht ise pole tuntud isegi kohalike seas ja on lihtsalt fantastiline. Vette hüppamine oli see


lihtne osa, väljasaamine aga.. Väga hullult tuli ennast ajastada laienetega, sest need olid tormi tõttu nii suured, et tõmbasid su ilma mingisuguse vaevata tagasi vette, kui sa üritasid läbi riffide tagasi roniga (seal olid mõned astmed ka ikka). Teine variant oli mööda kahjuseina üles ronida. Kohalikele on see igal pool ainus normaalne viis, kuidas veest välja ronida.

Nädalavahetus möödus rahulikult, Harry Potteri maratoni ja tormiga. Pühapäeval viisid Kevin ja Jay meid China wallsi ja Sandy beachile. Esimene polnud isegi rand, vaid kaljuäär, kust kõvemad surfarid vette hüppasid. Koha nimeks pole niisama China walls e Hiina müür. Iga kümnes laine on nii suur ja pikk, et kõrgemalt vaadates tundub nagu kalda poole liiguks hiiglaslik sein. Krissu tahtis küll ujuma minna aga kuna surfarid rääkisid seal, kuidas üks nende seast oli ka sinna vette hüpanud ja siis vastu kahjurahne sodiks pekstud lainete poolt, siis otsustasime me kõik, et see pole vist meie jaoks. Pealegi, isegi vend, kes läks vette oma sõpru filmima, kandis seal kiivrit. Sandy beach on teine koht, kus hullumeelsed surfikutid andrenaliinilaksu saamas käivad. Lained murduvad nii lähedal rannas, et vette on isegi võimatu siseneda. Peab ära tundma õige hetke, mil lainesse sukelduda. Kõrvalkorterist läti poiss oleks seal äärepealt eelmisel päeval ära uppunud. Sa kaod sinna trummlisse ära ja siis on kõik. Me ei läinud ka seal ujuma, loomulikult.



Rohkem reisida pole me kahjuks veel jõudnud. Tegeleme intensiivselt tööotsingutega. Varsti hakkavad lähenema rendi- ja telefoniarve tähtajad, mille pärast olukord on eriti pingeline.
Aga küll me lõpuks hakkama saame:)!

Nüüd võtsime ette Twilighti maratoni, et ikka oleks kõik osad ära nähtud enne, kui uued osad kinno jõuavad.

Mann: Teised kõik läksid pühapäeval randa, kuid meie Krissuga otsustasime ette võtta väikse matka. Mõtlesime siis, et kõnniks mööda rannaäärt nii kaugele kui annab, saab natukene päikest ja ka trenni teha veidi. Tuli välja, et mööda randa väga kaugele ei saagi, kuid see-eest puutusime kokku väga huvitavate asjadega. Kõige pealt jalutasime läbi pargist / rannast, mis nagu välja tuli oli geirand. Veidi kahtlane hakkas küll, kui ümberringi olid ainult mehed. Sealt edasi tuli vastu Waikiki Aquarium, mis tundus täitsa tore ning ükspäev ehk isegi külastame seda. Lootuses tagasi liiva peale saada tuli vastu hoopis hunnik maju ja väga kivine rannaäär. Kui välja jätta fakt, et natukene veider oli majade vahel bikiinides trippida (lootsime ju siiski rannas kõndida), oli tegelikult päris kena seal kõndida, suht varsti tulid vastu ka vähe rikkamate inimeste villad, suurepärase merevaatega loomulikult. Pärast mõningast kõndimist jõudsime järjekordsesse beach parki, kus oli ainult muru ja kaljune rand. Pärast veel mõningast kõndimist jõudsime ühe liivasema rannariba juurde, suure hurraaga läksime sinna viivast teest alla ning nähes paari inimest ujumas, mõtlesime isegi seda teha. Jõuame siis inimestele natukene lähemale, seal oli ikkagi suhtelistelt kivine / koralline mereäär, tuli välja, et seal on veel üks mees, kes ei ole vees, seisis täiesti püsti oma täies alasti hiilguses. Võh. Leidsime, et me siiski ei soovi seal ujuda ning läksime suurema tee äärde tagasi. Õnneks polnud enam väga kaugele vaja minna, varsti jõudsime juba Diamond Headi ranna äärde, see oli küll endiselt veidi kivise vee-alusega, kuid sobis meile küll. Alguses kahtlesime kas minna või mitte, sinna viis väiksem teerada, sest rand ise oli päris palju all pool, küsisime siis ühe kohaliku käest, kas seal ujuda saab ning ta ütles, et saab küll, kohe pärast teda tuli üks Peruu mees, kes ütles, et see on väga ilus rand ning tulge muidugi. Eduardo osutus väga toredaks inimeseks ning on meid juba kahte restorani tööle soovitanud, eks näis kas ka töökoha seal saame. Ühtlasi saime esimest korda ära proovida surfilaua peal olemise. Saime surfilauaga lainega kaldasse sõita, täiega lahe. Mõnda aega siis peesitasime seal rannal ning vaatasime kaugustes olevaid surfareid. 4 ajal hakkas vesi tõusma ning niigi kitsast rannaribast ei jäänud suurt midagi enam alles ning olime sunnitud edasi liikuma, mõtlesime, et veel koju minna ei taha ning kõndisime natukene veel edasi. Nägime üleni roosat (ja ma ei liialda hetkel) maja, mille garaaźi uksele oli joonistatud Hello Kitty (Krissu lemmik) ning paar maja sealt edasi leidisme ühe tühja maja, mille hoovis kasvas palm, mille otsas olid kookospähklid. Esialgu arvates, et ainult rohelised on söödavad läksime lõpuks ikkagi tühjade kätega koju, kuid järgmisel õhtul naasesime Chris (üks kohalik, lätlase sõber) autoga, et ära tuua maas vedelenud pruunid kookospähklid, mille suutsime ka kodus lahti muukida ning ennäe, tuligi välja täiesti söödav kookospähkel, mille poisid suutsid edukalt vastu äärekivi katki keha (hiljem tegin mina seda ka saialõikamise noaga, polnudki väga keeruline). Saak oli täitsa rahuldav, saime 5 pruuni, millest 4 on juba ära söödud ning ühe rohelise, mis osutus täiesti tooreks ja mitte söödavaks. Igatahes pärast selle majani jõudmist ja täiesti edutut kookospähkliga teise puuotsas oleva kookospähkli viskamist, keerasime otsa ringi ja tulime koju tagasi. Pärast google mapsist vaadates tuli välja, et olime teinud 10km pikkuse tiiru, väga meeldiv ja tore rännak oli. Hiljem omakorjatud kookospähkleid süües oli ka väga tore ja õnnelik tuju, varsti peaks sinna tagasi minema, ehk leiab veel kookospähkleid puu alt :) Muidu poes maksaksime selliste eest 5-8 dollarit, olgugi, et need on suurema kesta seest juba välja võetud, ei ole ka mingi ime, neid ise välja urgitseda, oma saadud on ikka parema maitsega.

Ma ei saa mainima jätta ka seda, et eile ostsime poest maisitõlvikuid ning mina sõin neid esimest korda ja olen vist veidi armunud. Kergelt keedetult ja väikse võiga on need superluks. See on päris toitev ning mitte üldse väga kallis (5tk maksid umbes 25 kr), seega saame mõnda aega neist toituda, kuniks üle viskavad, seega, et te teaksite, et me ei nälgi siin, ning sööme ikka nii korralikult kui saame.

Päikest ja häid toite!

Muinasjutulised saared

Hawaii saarestikku kuulub 132 saart, neist 8 on asustatud.

HAWAII (inglise keeles Big Island) ehk Suur Saar on kagupoolseim ja suurim saar Hawaii saarestikus. Hawaii ehk Big Island on noorim saar saarestikus – umbes 800000 aastat vana. Saare pindala on 10 506 km2, mis moodustab 63% Hawaii osariigi territooriumist. Saare enda pikkus põhjast lõunasse on peaaegu 150 km ning laius läänest itta 129 km. Hawaii rannajoon on 430 kilomeetrit pikk. Saarel elab 173 057 inimest.

Mägine saar on kujunenud viie kilpvulkaani liitumisel. Neist kirdepoolseim ja vanim Kohala on kustunud. Mauna Kea ja Mauna Loa on uinunud vulkaanid. Viiest vulkaanist noorim Kilauea on tegevvulkaan. Hawaii saarestiku suurim saar on vulkaanilisim, seal on unikaalne võimalus näha loodusjõude toimimas. Saare lõunarannikul tegutsevast väsimatust Kilauea vulkaanist (tegutseb vahetpidamata alates 1983. aastast) voolab pidevalt laavat välja ning sellest tekib maismaad juurde.

Hawaii on ainus USA osariikidest, kus tekib territooriumi juurde.

Enamik saarest koosneb kahe saare keskossa jääva vulkaanihiiglase Mauna Kea ja Mauna Loa laavaväljadest. Mauna Loa laavavool ähvardas veel 1984. aastal saare idarannikult pühkida rohelusse uppuva väikelinna Hilo. Saar jaguneb klimaatiliselt kaheks. Ida poolel Hilos on väga niiske ja troopiline, vihma sajab umbes 330 cm / aastas. See tähendab, et sisuliselt iga päev tuleb natuke vihma. Hawaiilased armastavad selle kohta öelda, et kui poleks vihma, siis poleks ka vikerkaart ja vikerkaart näeb Hawaiil olles väga tihti. Lääne poolel asetsevas Konas on aga kuiv, päikseline ja soe, vihma sajab keskmiselt 58 cm / aastas. Hilo on saare suurim linn koos 42000 elanikuga.

Hawaiil on esindatud 11 kliimatsooni. Maastik vaheldub karmist vulkaanilisest lopsaka troopikani.

Hawaiil on suured kohvi‐ ja orhideede istandused.
Keskmine veetemperatuur aasta lõikes on 24 kraadi.

Saare idapoolseim punkt on Kumukahi neem. Saare lõunapoolseim punkt Ka Lae on ühtlasi USA lõunapoolseim ning seda kutsutakse seetõttu ka South Point’iks. Põhjas tipneb saar Upolu neemega ja läänes Keahole’i neemega.

Big Island’l asub maailma kõrgeim mägi Mauna Kea. Mauna Kea kõrgus merepinnast on 4169 m, allpool merepinda on aga 9754 m, seega merepõhjast mõõdetuna on mäe kõrgus 13923 meetrit. Mauna Kea Observatooriumis asub ka maailma suurim teleskoop. Suurest kõrgusest hoolimata on saare pinnamood vähe liigestatud ja valdavad on lauged nõlvad. Põhjuseks on see, et vedel basaltlaava voolas mööda laugeid nõlvu alla ja moodustas tardudes laugete nõlvadega kilpvulkaani. Ka on tardunud basalt praguline, mistõttu vihmavesi ei moodusta suurtel aladel jõgesid ega uurista orge, vaid voolab kaljupragudesse. Erandiks on Kohala vulkaani idanõlv, mis on liigestatud orgudega ja ranniku lähedal pankadega.

Saare kõrgeim ja tuntuim kosk on Akaka kosk.

Big Island oli ka kuningas Kamehameha I sünnipaigaks. Ta sündis Põhja Kohalas. Kuningas Kamehameha I ühendas kõik Hawaii saarestiku saared ühtsete seaduste alla. Kamehameha suri Kailua‐Konas 8. mail 1819.


MAUI (inglise keeles The Valley Isle) ehk Orgude Saar on lopsakas ja troopiline Hawaii saarestiku suuruselt teine saar. Maui saare puutumatu lopsakas loodus on murdnud oma tee miljonitele piltpostkaartidele ja posteritele. Pea kõikjal, kus midagi tahetakse reklaamida valussinise merevee, kiiskavkollase liivaranna ja nende kohal nõtkuvate sihvakate palmide abil, on suure tõenäosusega ekspluateeritud just selle saare maagilisi vaateid.


LANA'I (inglise keeles The Pineapple Isle) ehk Ananassisaar on eksklusiivne. Lanai’d peetakse privaatsaareks. Siia rajatud kaks maailmaklassi luksuskuurorti on väikese ananassisaare muutnud jetset rikaste pelgupaigaks, mida vähesed teavad. Siin puhkavad Saudi printsid ja staarid igalt elualalt. Luksushotellides on eksklusiivsed restoranid, spaad, maailmaklassi golfiväljakud jne.

Neist väljaspoole jääv saar on aga säilitanud endisaegade ilme ja atmosfääri. Siin leiab valgeid liivarandu, vulkaanilisi kaljumoodustisi, metsikult ilusaid kohti, vihmametsi, ananassiistandusi ja ühe 3000 elanikuga linnakese.


MOLOKAI (inglise keeles The Friendly Isle) ehk Sõbralik Saar on peidetud ja sõbralik saar. Molokai on Hawaii hästi hoitud saladus. Kõige ebakommertslikum ja vaiksem Hawaii saarte hulgas. Ei hamburgereid, ei valgusfoore ega ühtki palmist kõrgemat hoonet. Seal on Hawaii pikimad inimtühjad liivarannad ning imelised rohelusse mattunud orud. Molokai on ainus saar, kus üle poole kohalikest kohe ongi kohalikud ‐ s.t. sünnipärased hawaiilased. Elanike arv on ligi 7000.


KAUAI (inglise keeles The Garden Isle) ehk Iluaedade Saar. Troopiline ja paradiisiaia saar Kauai on Hawaii saarestiku suurtest saartest vanim – vanusega ligi 5,5 miljonit aastat. Kauai’l on Vaikse ookeani Suur Kanjon ‐ Waimea.

Seal on palju troopilist rohelust ja seda on ära kasutanud paljud Hollywoodi režissöörid, kes oma võtteplatsid tihti just sinna üles seavad. Seal on filmitud üle 73 filmi ja teleshow alates aastast 1933, näiteks stseene sellistele tuntud filmidele nagu Jurassic Park, Kuus päeva ja seitse ööd, South Pacific, Sinine Hawaii, Teadmata Kadunud jt.

O'AHU (inglise keeles The Gathering Place) ehk kohtamispaik. Oahu on Hawaii asustatud saarte hulgas suuruselt kolmas. Võrreldes teiste saartega on see väga asustatud ‐ siin elab 75% saarestiku 1,2 miljonist elanikust. Lisaks lugematud turistid kõikjalt maailmast.

Oahu on vastuoluline. Võtmesõnaks on action ‐ saarel on mida teha ja seda igale maitsele. Hawaii pealinn Honolulu, mis paikneb Oahu lõunarannikul, on ultramoodsate pilvelõhkujatega elust pulbitsev linn.

Saare põhjaranniku vapustavad rannad on maailmakuulus surfarite Meka. Oahul on suured kaubanduskeskused, kus moodne kaup on vastapandamatult odav. Šoppamine on üks arvestatavaid, sealjuures meeli ülendavaid ja rahakotti kergendavaid ajaviiteid saarel. Ööelu on kirev.

NI'IHAU ehk Keelatud Saar

Niihau on Hawaii saarestiku väikseim asustatud saar. Saar on umbes 30 km pikk ja 10 km lai, elanikke on 250.

See saar on eraomanduses. Saare ostis 1863. aastal 10 000 dollari eest Elizabeth Sinclair. Saar kuulub tänaseni Sincalairi järglastele, perekond Robinsonidele. Omanikud on seadnud oma eesmärgiks Hawaii traditsioonilise eluviisi säilitamise, kõik saareelanikud räägivad hawaii keelt. Ka Niihau rantšo 8-klassilises koolis on õppekeeleks hawaii keel. Saarel puudub elekter, elanikud teenivad elatist kalapüügi, põllumajanduse ja käsitööga. Valdav osa neist töötab Robinsonide rantšos.

Lisa teenitakse kuulsate Niihau merekarpidest tehtud lei'dega. Väidetavalt eriti puhta vee tõttu leidub Niihau randadel ebatavalisi mitmevärvilisi merekarpe. Neist tehtud kaunid keed võivad maksta kuni mitu tuhat dollarit.

Veel üsna hiljuti pääsesid välismaailmale täiesti suletud Niihau saarele vaid omaniku ja saareelanike perekonnaliikmed, USA riigiametnikud ja kutsutud külalised. Hiljuti on omanikud andnud loa korraldada saarele rangelt piiratud arvul poolepäevaseid jahi-, matka- ja sukeldumisretki.

KAHO'OLAWE on pindalaga 115 km². Saar on künklik, kõrgus kuni 450 meetrit ning on inimeste poolt asustamata.

Huvitavaid fakte Hawaiist

• Hawaii on kõige isloeeritum paik maailmas, asudes pea 4000 km kaugusel California rannikust ja 6000 km kaugusel Jaapani rannikust.

• Hawaii saarestikku kuulub 132 saart, kuid teatakse kaheksat: Niihau, Kauai, Oahu, Maui, Molokai, Lanai, Kahoolawe ja Big Island. Ülejäänud 124 saart on kokku kogu pindalaga paar ruutkilomeetrit ja asustamata.

• Ainult 5% Hawaiist on üleval pool ookeani pinda.

• Hawaiil ei ole ühtki mürgist putukat ega roomajat.

• Hawaiid kutsutakse vahest Väljasuremisohus olevate liikide pealinnaks maailmaks. Kolmandik USA väljasuremisohus linnu‐ja loomaliikides elab Hawaiil.
  

• Rohkem kui kolmandik maailmas tarnitavast ananassist tuleb Hawaiilt.

• Big Island on macadamia pähklite ja orhideede kasvatamise liider maailmas.

• Hawaiil kasvab rohkem kui 50 erinevat liiki banaane. 2 banaani annavad küllaldaselt energiat 90 minutiliseks pingeliseks tegevuseks.
  

• Taro toodi Hawaiile esimeste Polüneesia uusasunike poolt, kes tulid üle ookeani kanuudega.

• Iidsed hawaiilased olid neoliitne ühiskond, edendades ja arenedes ilma savi ja rauda kasutamata/omamata. Nende kultuur oli väga arenenud ja baseerus väga austavale ja intiimsele suhtele maa ja ookeaniga. Väga iidsed ja sügavad teadmised taimedest ning ümbritsevast keskkonnast aitasid neil jõudsalt areneda.

• Hawaii keele tähestikus on vaid 12 tähte (A, E, I, O, U, H, K, L, M, N, P, W), sestap on sõnad üsna omapärased ja lõbusad. Näiteks rahvusliku kala nimi on Humuhumunukunukuapuaa. Paljud sõnad on sarnased eesti keelsetele nt. kohanimed nagu Kohala, Pahala, Kolekole jne
  

• 90% Hawaii kasvavatest/elavatest taimedest ja loomadest ei leidu kuskil mujal maailmas

• Läbi hula tantsu kantakse edasi ja säilitatakse iidseid Hawaii sõnalis‐luulelisi traditsioone ja väljendatakse Hawaii vaimsuse hinge.
  

• Kohalik elurütm käib vastavalt loodusele päikese järgi. Inimesed ärkavad varakult 5.30 paiku ja lähevad magama samuti meie mõistes vara, 21.00 paiku. Õhtusöök on tavaliselt kella 18.00 ajal.

Nr 8 - Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb

Nimelt sellega algas meie tänane hommik. Äratuskella pole vajagi, kui müristab nii kõvasti et autodel hakkab signaal tööle ja sedasi terve öö.

The National Weather Service in Honolulu has issued a
* Flash Flood Warning for... the island of Oahu in Honolulu County
*A Flash Flood Warning means flash flooding is imminent or occurring in streams... roads and low lying areas. Move to higher ground now.
*Do not cross fast flowing or rising water in your vehicle or on foot.
Turn around... Don/T drown.

Tegelikult ei ole midagi nii hullu, muretsemiseks pole mingit põhjust, see on lihtsalt väike teade, mida edastas televiisor ja internet. Vihma küll sajab, aga meie piirkonnas mingit üleujutust näha pole. Pealegi on viiendal korrusel viibimine küllaltki kõrge koht ning kivist seinad hoiavad tuuled ja vihmad ka toast eemal. Seega oleme soojas ja turvalises kohas.

Tänased plaanid mööda saart matkama minna jäävad küll vist ainult ära. Sellest on küll päris kahju.

Rääkides siis varasematest päevadest. Eile hommikul käisin taaskord raha perre toomas, siiralt loodan, et ei pea seda tööd enam pikalt tegema. Pärast seda käisime kontrollimas oma tuberkoloosi teste, kõigil õnnestus negatiivne vastus saada ning saime ka kaardi, mis seda tõestab. Seega oleme kõik tuberkoloosivabad. Pärast seda tulime koju tagasi ning kuigi plaan oli minna ühe tüübiga väiksele matkale, siis tal tulid kooli asjad ette ning me ei jõudnudki kuskile. Tegime natukene siestat ning õhtul kobisime välja, et mõne ööklubi flaikujagamise tööle pääseda, seal on palk suurem ning tõenäosus kliente saada ka parem. Midagi kindlat saada ei õnnestunud, kuid meie Janaga saime oma numbrid ühte kohta jätta ning ta lubas sealt helistada, kui meid vaja peaks olema. Ühte kohta peame täna tagasi minema (lootuses, et õhtul enam ei saja) ning ühte kohta tuleb esmaspäeval helistada. Loodetavasti ikka saame kuhugi tööle, natukene raha kuluks ära küll. Kuna ka õhtul sadas veidi vihma, siis me väga kaua linnapeal ei olnudki, tulime hoopis koju tagasi ja vaatasime veits The Nanny't ning läksime unemaale.

Üleeile oli meil järjekordne rannapäev, ega siin ilma päevitamata hakkama ei saa, me ei sulandu eriti sisse, aga kui natukene veel jumet koguda, siis on juba lootust. Rannas siis kohtusime ühe tüübiga, kes meid täna, reedel, pidi matkama viima, kuid nagu juba mainitud, siis vihma tõttu jääb ära. Inimesed on siin ikka tõesti toredad ning sõbralikud. Vanematele nii palju, et ärge palun muretsege, me oleme piisavalt targad, et ei lähe iga suvalise võõraga kuskile kaasa. Me oskame natukene ikka valida kellega suhelda ja kellega mitte ning me hoiame kokku, seega ei jää keegi kuskil üksi hätta.
Õhtul siis pidid saabuma Siim ja Susanna. Kuskil poole 10st saati ootasime neid, kuid kedagi ei saabunud ning kontakti võimalust meil nendega polnud. Pärast tundidepikkust ootamist, saabusid nad lõpuks kella 4 ajal. Nimelt oli neil lend hiljaks jäänud ning pagas ka kadunud. Kuid kõik lahenes ikkagi hästi, pagasi said nad järgmine päev ilusti kätte, toodi koju ära. Nüüd on nad juba enam-vähem sisse elanud.

Varsti varsti hakkame hoogsamalt tööd ka otsima, enne seda tuleb aga SSN kätte saada ning see võtab veel veidi aega. Meil on kõik tsill ning meie ei muretse, loodetavasti teie seal ka mitte.

Sööge küpsist, meie sööme ka :)

Nr 7- Esimsed töökatsetused

Nojah, jälle on mõned päevad möödas. Uskumatu, see aeg läheb siin ikka päris kiiresti.

Kuna rahad hakkavad otsa saama, siis otsustasime Manniga eile, et läheme asendame kahte eesti tüdrukut flaierite jagamisel. Suht suvaline massaaži koht, aga noh, raha on raha. Okei, anti siis ports lehti kätte ka saadeti tänavale. Ei mingit eeltööd, et mis massaažid või mida. Surud ennast inimestele peale. Tegime seda siis umbes 5 tundi ja otsustasime, et see on meie esimene ja viimane päev. Inetult haigeks jääb ikka selg. Tähelepanu siin on ikka metsik (kõik tulevad rääkima ja uurima ja googledama). Mis toimub? Ühed olid kolinud siia just Virgin Islandidelt ja alustavad siin snorgeldamis-äri. Lubasid viia meid ikka päris õigetesse kohtadesse, kus kogu taimestik ja kalastik on olemas. Varustuse saame ka neilt. Puhas võit.

Täna ärkasime üles ja läksime social security numbreid tegema ja tuberkuloosi testi ka. Selleks tuli õnneks linna teise otsa loksuda tund aega bussiga. Tuberkuloositest läks kiiresti. Nagu.. Sekund ja valmis. Siis trippisime elukaua seda numbrit tegema. Ikka turvakontrollidest läbi ja kõik jutud. Aga see ei võtnud ka õnneks liiga kaua ja lubati kahe nädala jooksul kaardid ja jutud ka ikka kohale saata. No loodame parimat.

Noh, siis tuli tagasi trippida. Ilusad 15 kvartalit. Jalad olid nagu pakud all. Siiani on. Pluss umbes triljon villi. Me Monsaga otsustasime kauemaks linna jääda. Hankisime omale hea arbuusi, millest ma nädal vähemalt unistanud olen ja erinevaid jäätiseid ning läksime koju. No küpsise taigna maitseline on ikka küpsise taigna maitseline. SIGAHEA. Mann oli vahepeal ikkagi faliereid uuesti jagama läinud.

Nüüd oleme kõik õnnelikult kodus ja jalad valutavad nii hullult, et vähe pole. Aga meil on meie arbuus ja jäätised ning ümberringi korterites on draamad ja draamad. Meil on hea varjupaik siin.

Minu number siin, kui kellelgi peaks seda vaja minema, on 808-861-9516 :)

Chill, bananas. (muuseas, siin müüakse õun-banaane. on normaalne?)