Nr. 9 - Kookospähkel

Jana / Monsa: Kokkuvõtvalt viimasest kahest nädalast.

Oma SSN numbrid saime kätte esmaspäeval kuuendal juunil. Tuberkuloosi test on meil tehtud ja käimas on pingeline tööotsimine.

Susanna ja Siim pidid jõudma esimesel juunil kell 21.00, neil ei olnud midagi peale meie aadressi ja meie majja ei saa sisse ilma kiibita. Nii me siis istusime Jana ja Krissuga 6 tundi maja ees ja ootasime meeleheitlikult. Vahepeal helistasime lennujaama ja saime ebamäärase info, et lend lükati viis tundi edasi, aga kuna me lennunumbrit ei teadnud, siis ei saanud me kindlad olla, et tegemist on ikka sama lennuga. Õnneks ootas Kevin meiega koos ja viskas paar head nalja ka, mille tulemusena meile politsei kutsuti - me naersime lihtsalt reaalselt liiga kõvasti. Politsei palus meil veidi vaiksemalt võtta ja sõitis minema. Peale umbes 9000-sse taksosse ja shuttle'isse sisse vaatamise jõudis Susanna ja Siimu shuttle. Ilma kohvriteta. Issand, kui õnnelikud me olime. Selleks hetkeks oli kell 4am - sai rahus magama minna. Järgmisel päeval said Susanna ja Siim on kohvri ka kätte. Õnneks.

Reede oli siis first friday, millest selleks hetkeks olid kõik meile rääkinud, kus terve China Town on rahvast täis ja igal pool pidu. See toimub iga kuu esimesel reedel. Enamasti viiakse üritust läbi klubides, aga kuna meie seltskonnas on kaks alaealist, siis sisse me kuhugi ei läinud. Enne sinna minekut läksime jahisadamasse ühe suure veidi vanema paadi peale. Selle omanikku me ei teagi, sattusime sinna oma kohalike tuttavate kaudu. Istusime ja nautisime õhtut katusel :D, kus oli mõnus magamiskoht varju all, ülikõrge laud, mille all (!) oli aken alumisele korrusele ja ka päevitamistoolid. See paat oli esiteks kõige suurem ümbruskonnas ja teiseks väga awesome! Mõnus ilm, seltskond ja reggae-muusika.


Järgmine päev käisime Krissu, Siimu, Susanna ja Keviniga Cromwells'is, kohalik surfispot, millest meil pilte ei õnnestunud teha, sest sinna saamiseks tuli mööda kiviäärt ronida ja kiviseinast kinni hoida samal ajal kui lained läbi jalgade uhusid. Mina
sain esimesel sammul läbimärjaks. Mõnikord ehk üritame kaamera sinna kuivalt kaasa vedada. Koht ise pole tuntud isegi kohalike seas ja on lihtsalt fantastiline. Vette hüppamine oli see


lihtne osa, väljasaamine aga.. Väga hullult tuli ennast ajastada laienetega, sest need olid tormi tõttu nii suured, et tõmbasid su ilma mingisuguse vaevata tagasi vette, kui sa üritasid läbi riffide tagasi roniga (seal olid mõned astmed ka ikka). Teine variant oli mööda kahjuseina üles ronida. Kohalikele on see igal pool ainus normaalne viis, kuidas veest välja ronida.

Nädalavahetus möödus rahulikult, Harry Potteri maratoni ja tormiga. Pühapäeval viisid Kevin ja Jay meid China wallsi ja Sandy beachile. Esimene polnud isegi rand, vaid kaljuäär, kust kõvemad surfarid vette hüppasid. Koha nimeks pole niisama China walls e Hiina müür. Iga kümnes laine on nii suur ja pikk, et kõrgemalt vaadates tundub nagu kalda poole liiguks hiiglaslik sein. Krissu tahtis küll ujuma minna aga kuna surfarid rääkisid seal, kuidas üks nende seast oli ka sinna vette hüpanud ja siis vastu kahjurahne sodiks pekstud lainete poolt, siis otsustasime me kõik, et see pole vist meie jaoks. Pealegi, isegi vend, kes läks vette oma sõpru filmima, kandis seal kiivrit. Sandy beach on teine koht, kus hullumeelsed surfikutid andrenaliinilaksu saamas käivad. Lained murduvad nii lähedal rannas, et vette on isegi võimatu siseneda. Peab ära tundma õige hetke, mil lainesse sukelduda. Kõrvalkorterist läti poiss oleks seal äärepealt eelmisel päeval ära uppunud. Sa kaod sinna trummlisse ära ja siis on kõik. Me ei läinud ka seal ujuma, loomulikult.



Rohkem reisida pole me kahjuks veel jõudnud. Tegeleme intensiivselt tööotsingutega. Varsti hakkavad lähenema rendi- ja telefoniarve tähtajad, mille pärast olukord on eriti pingeline.
Aga küll me lõpuks hakkama saame:)!

Nüüd võtsime ette Twilighti maratoni, et ikka oleks kõik osad ära nähtud enne, kui uued osad kinno jõuavad.

Mann: Teised kõik läksid pühapäeval randa, kuid meie Krissuga otsustasime ette võtta väikse matka. Mõtlesime siis, et kõnniks mööda rannaäärt nii kaugele kui annab, saab natukene päikest ja ka trenni teha veidi. Tuli välja, et mööda randa väga kaugele ei saagi, kuid see-eest puutusime kokku väga huvitavate asjadega. Kõige pealt jalutasime läbi pargist / rannast, mis nagu välja tuli oli geirand. Veidi kahtlane hakkas küll, kui ümberringi olid ainult mehed. Sealt edasi tuli vastu Waikiki Aquarium, mis tundus täitsa tore ning ükspäev ehk isegi külastame seda. Lootuses tagasi liiva peale saada tuli vastu hoopis hunnik maju ja väga kivine rannaäär. Kui välja jätta fakt, et natukene veider oli majade vahel bikiinides trippida (lootsime ju siiski rannas kõndida), oli tegelikult päris kena seal kõndida, suht varsti tulid vastu ka vähe rikkamate inimeste villad, suurepärase merevaatega loomulikult. Pärast mõningast kõndimist jõudsime järjekordsesse beach parki, kus oli ainult muru ja kaljune rand. Pärast veel mõningast kõndimist jõudsime ühe liivasema rannariba juurde, suure hurraaga läksime sinna viivast teest alla ning nähes paari inimest ujumas, mõtlesime isegi seda teha. Jõuame siis inimestele natukene lähemale, seal oli ikkagi suhtelistelt kivine / koralline mereäär, tuli välja, et seal on veel üks mees, kes ei ole vees, seisis täiesti püsti oma täies alasti hiilguses. Võh. Leidsime, et me siiski ei soovi seal ujuda ning läksime suurema tee äärde tagasi. Õnneks polnud enam väga kaugele vaja minna, varsti jõudsime juba Diamond Headi ranna äärde, see oli küll endiselt veidi kivise vee-alusega, kuid sobis meile küll. Alguses kahtlesime kas minna või mitte, sinna viis väiksem teerada, sest rand ise oli päris palju all pool, küsisime siis ühe kohaliku käest, kas seal ujuda saab ning ta ütles, et saab küll, kohe pärast teda tuli üks Peruu mees, kes ütles, et see on väga ilus rand ning tulge muidugi. Eduardo osutus väga toredaks inimeseks ning on meid juba kahte restorani tööle soovitanud, eks näis kas ka töökoha seal saame. Ühtlasi saime esimest korda ära proovida surfilaua peal olemise. Saime surfilauaga lainega kaldasse sõita, täiega lahe. Mõnda aega siis peesitasime seal rannal ning vaatasime kaugustes olevaid surfareid. 4 ajal hakkas vesi tõusma ning niigi kitsast rannaribast ei jäänud suurt midagi enam alles ning olime sunnitud edasi liikuma, mõtlesime, et veel koju minna ei taha ning kõndisime natukene veel edasi. Nägime üleni roosat (ja ma ei liialda hetkel) maja, mille garaaźi uksele oli joonistatud Hello Kitty (Krissu lemmik) ning paar maja sealt edasi leidisme ühe tühja maja, mille hoovis kasvas palm, mille otsas olid kookospähklid. Esialgu arvates, et ainult rohelised on söödavad läksime lõpuks ikkagi tühjade kätega koju, kuid järgmisel õhtul naasesime Chris (üks kohalik, lätlase sõber) autoga, et ära tuua maas vedelenud pruunid kookospähklid, mille suutsime ka kodus lahti muukida ning ennäe, tuligi välja täiesti söödav kookospähkel, mille poisid suutsid edukalt vastu äärekivi katki keha (hiljem tegin mina seda ka saialõikamise noaga, polnudki väga keeruline). Saak oli täitsa rahuldav, saime 5 pruuni, millest 4 on juba ära söödud ning ühe rohelise, mis osutus täiesti tooreks ja mitte söödavaks. Igatahes pärast selle majani jõudmist ja täiesti edutut kookospähkliga teise puuotsas oleva kookospähkli viskamist, keerasime otsa ringi ja tulime koju tagasi. Pärast google mapsist vaadates tuli välja, et olime teinud 10km pikkuse tiiru, väga meeldiv ja tore rännak oli. Hiljem omakorjatud kookospähkleid süües oli ka väga tore ja õnnelik tuju, varsti peaks sinna tagasi minema, ehk leiab veel kookospähkleid puu alt :) Muidu poes maksaksime selliste eest 5-8 dollarit, olgugi, et need on suurema kesta seest juba välja võetud, ei ole ka mingi ime, neid ise välja urgitseda, oma saadud on ikka parema maitsega.

Ma ei saa mainima jätta ka seda, et eile ostsime poest maisitõlvikuid ning mina sõin neid esimest korda ja olen vist veidi armunud. Kergelt keedetult ja väikse võiga on need superluks. See on päris toitev ning mitte üldse väga kallis (5tk maksid umbes 25 kr), seega saame mõnda aega neist toituda, kuniks üle viskavad, seega, et te teaksite, et me ei nälgi siin, ning sööme ikka nii korralikult kui saame.

Päikest ja häid toite!