Krissu:
Esiteks tahstin ma seda öelda, et me oleme kõrvalkorteriga nii ühte kasvanud, et esiteks ei koputa enam keegi mitte ühelegi uksele ja teiseks, see on suht normaalne juba, kui sa käid oma korteri inimestega väljas ning siis tuled tagasi tuppa ja avastad, et üks kuuevarbaline poiss triigib oma särki meie juures. Miks mitte?
Tegelikult on Betija ja Edvins väga muhedad lõunanaabrid meil. Nemad õpetavad meile läti keelt ja meie.. Inetu aga tõsi, et Janno ja Harri õpetavad Edvinsile asju nagu "ma armastan sind", "sul on ilusad tissid", " tervis sulle, seks mulle", "tere, tere traktors" ja muud eluks vajalikud laused.
Mis me siis veel vahepeal teinud oleme? Me oleme käinud Siimul Kailua rannas külas (ta töötab seal surfiinstruktorina, muuseas). Me oleme armunud randa. See on uskumatu. Ja teate, mis on veel uskumatum? See, kui vähe inimesi seal on. Ning see, et kuna see on tuuline rand, siis seal surfareid ei ole, seal on kite- ja windsurf-vennad. Tahaks juba hirmsasti surfamist proovida, aga peab veits veel ootama, sest Siim ütles, et kolmetunnine koolitus maksab umbes 300 dollarit. MIDA?! Selle ajaga ei lasta vettegi veel. Mõttetu. Ja Siim arvas, et ta käib veits tööl, kogub raha, hangib varustuse (sest siin maksab see kordades vähem, kui meie kallil kodumaal) ja siis õpetab meile ise. Tsill!
Õigus, jaanipäev oli ju hiljuti. Ühesõnaga see korraldati siis Makapuu rannas. Mann jäi koju, sest ta sai tööle kohvipoodi ja pidi alustama päris varakult hommikul. Sama lugu oli Siimu ja Susannaga. Pealegi, mitte keegi meist ei teadnud, kuidas me tagasi oleks pidanud saama. Aga kuidas meie sinna saime? Meie ride oli tõstetud maasturi kastis. Urises päris hästi. See kuulub Sandra sõbrale, kes on siia Bangladeshist kolinud ja elanud.. 6 aastat äkki juba? Midagi sinna kanti. Suht pisike ja sõbralik vend. Ja no.. Meie ride oli ikkagi pöörfi.
Jõudsime siis sinna ja enamus meie omasid juba olid kas sujuvalt lebos või teel sinna. Nagu jaanipäev ikka. Kes laulis kitarri saatel, kes röökis ipodi taustal. See on viimastel päevadel meile ikka imeimeimekiiresti mõjuma hakanud. Mida? Kas viinaajastu on möödas? Tegime ka meie väikse laulujupi kanal 2 suvereporteri jaoks :D Ehk isegi näidatakse seda, eks näis, natukene loodame, et mitte.
See selleks. Jaanipäev oli tegelikult lahe. Peale selle, et seal oli umbes 40-50 eestlast, oli seal ka kohalikke. Kellest umbes pooled elasid meie tänaval (jap, Lilioukalani tänav tundub olevat see parim). Vihma sadas ka veidi. Aga no Eesti vihmaga pole see ikkagi võrreldav. See on nagu mingi nats udukat vms. Kuigi ma kuulsin, et ka teil oli see aasta hea ilm olnud. Noh laulud lauldud ja tõrvikud põletatud, siis otsustasime tüdrukutega, et on aeg tagasi hakata liikuma Diamondheadi, sõprade juurde. Kevin tuli meile järele. Meie nunnukas, kes ikka hoolitseb päris palju meie eest. Muuseas, meie inimesed arvavad, et ta on kohalik gängster. Hahaha! Tätoveeritud, surfar, suht kapp, nats gängsteri vuntsi ka.. Jap, võib küll sellise mulje jätta.
Muuseas, homme tuleb üüriraha ka ära maksta, aga küll hakkama saame, siin on soe, niiet.. Ärge muretsege, tänavale me ikka ei jää :)
Mann:
Mina siis sain vahepeal omale tööotsa, mis on Seattle's Best Coffee kohvikus. Olen nüüd ametlikult varasema kogemusega (siin lihtsalt peab natukene oma karjääri ilustama, et paremat tööd või üldse tööd saada) barista. Ülesandeks on kohvijookide tegemine, kassa ja erinevate saiakeste / koogikeste / võikude müümine ja vajadusel soojaks tegemine. Palk on küll miinimumi lähedane, aga vähemasti on töö ja tegemist. Kuigi järgmisel nädalal sain vaid 3 tööpäeva, millest üks hakkab hommikul kell 5 (jep, meie kohvik avatakse hommikuti kell 5:30, seega minust saab väga varajane ärkaja). Natukene enne selle töö saamist sain omale ka teise töö, mis on ühes cateringi firmas ettekandjana üritustel, seda on kahjuks ainult kord nädalas või nii, seega sellest ei ela ära, kuid tundub päris põnev ning ühtlasi saan mööda saart veits reisida ja loodetavasti põnevaid kohti näha.
Eile ehk siis laupäeval käisime õhtul Kevini juures grillimas, nad olid just omal maja esise võsast puhtaks teinud ning saime selle ka kohe sisse õnnistada. Tegime väiksed hot dogid, burksid ja vahukommid ning täitsa tore oli. Proovisime ka peanut butter jelly võileiba, mis koosneb siis saiast, moosi laadsest asjast ja pähklivõist. Polnudki kõige hullem, Krissu küll krimpsutas nägu, kuid mulle täitsa meeldis, Janale vist ka. Kuigi peab tõdema, et vanaema moosist tunneme küll kõik puudust. See kohalik keemiline moos ei kõlba mitte kuhugi, mitte et me seda sööks, siin polegi millegagi eriti moosi süüa.
Vanaemade moosi terviseks!
No comments:
Post a Comment