Tuesday, May 31, 2011
Sunday, May 29, 2011
Nr 5 - Rannalõbu
Nüüd, kus oleme oma korterisse sisse elanud, saab õige lõbu alles alata. See koht siin on kuidagi maagiline, tunnid kaovad lihtsalt imeväel ning iga hetkega tundub, et aega siin olemiseks on liiga vähe.
Eile tegelikult ei juhtunudki eriti palju. Kuna natukene puhkust tahaks ka enne tööle hakkamist, siis käisimegi eile rannas ja võtsime väga rahulikult. Tundub, et lausa liiga rahulikult, sest täna ei tahtnud enam keegi millegipärast randa minna. Nimelt põlesime kõik veidi ära, kuigi me panime peale korralikult päiksekreemi (kahe neegri - Krissu ja Monsa eest ma eriti rääkida ei julge), kuid siiski on päike intensiivne ning valgetele eestlastele hakkab peale küll. Ilmast vast eriti mõtet rääkida pole, see on siin kogu aeg suht sama, päike paistab ja tuul puhub. Kuigi käisime end aeg-ajalt ookeanis jahutamas, sai päike meist võitu. Samas hakkab päris hea jume peale tulema ning varsti ehk ei peeta meid enam niivõrd turistideks. Pärast rannaskäiku tulime koju ja eriti kaugemale enam ei jõudnudki, tegime ainult väikese jalutuskäigu õhtupoolikul. See linn siin on ikka tohutult ilus, eriti pimedas, kuna majad on küllaltki kõrged ning mäejalamid on ka maju täis, siis tuled teevad linna väga ilusaks, väike ookeanilainetus sinna juurde ning midagi enamat polegi vaja.
Tänane päev möödus Ala Moanas, mis on Waikikist natukene väljas, kuid ikkagi Honolulus. Seal on nimelt vähemasti USA suurim vabaõhu ostukeskus, sinna kadusid ka meie viimased rahad. (Okei, tegelt päris nii hull pole, mõned dollarid on ikka taskus). Kuid kuna kõigil hakkasid suvised riided otsa saama, siis oli vaja natukene investeerida oma heaolusse. Täiesti juhuslikult sattusime kokku ka teiste eestlastega, keda me varem näinud polnud. Siin ikka liigub päris palju eestlasi, põhiliselt küll Student Touriga tulnuid. Pärast mõnda tundi, paari kleiti ja jalanõusid läksime toidupoodi. See oli omaette elamus, nimelt on vaja sellesse poodi Sam's Club nii-öelda klubikaarti, ilma selleta sind poodi ei lasta, kuid selle sai teha $50 eest ning me tegime selle kahe korteri peale, seega pole üldse suur summa. Oi aga see pood ise, see on suhteliselt suur pood, mis on täis igasuguseid asju, millest umbes pooled on nii suures koguses, et ei mahu kätte ära. Seal müüdi lihtsalt kõike, elektroonikast toiduni ning kõike XXXXXL suuruses. Samas tehnika on siin ikka odav, suured uhked telekad, mis eestis maksaks vähemasti mõnikümmendtuhat maksavad siin hädised $1000 või natukene rohkem. Ostsime omale ka õhkmadratsi, mis maksis kuskil $35, sellel oli kaasas pump ja kandekotikene ning nüüd ei pea vähemasti enam kolmekesi voodis ega diivanil magama, saame vahetustega voodis ja madratsil magatud. Lisaks sellele ostsime ka veidi süüa, Krissu sai omale suuuuuuuuuuuure paki megavärvilisi krõbinaid, ise ta on õnnelik, vähemasti praegu veel, kuna ta pole neid maitsnud, mina isiklikult liiga suuri panuseid neoonvärvilistele krõbuskitele ei paneks, kuid ta on siiani päris optimistlik. Mõningad asjad pidime ikkagi Walmartist ostma, sest seal on natukene inimlikumad kogused asjadel, näiteks päris keeruline on vedada pakki, kus on 48 rulli wc-paberit bussiga koju, eriti veel kui sul on muid asju ka. Peame ikkagi leidma omale autoga sõbra, siis saaks käia korralikult poes ja peaaegu terveks suveks wc-paberi varu osta, sama on ka muidugi teiste asjadega, mida lihtsalt müüakse ikka väääga suurtes kogustes. Lõpuks saime ikka oma pampudega bussiga koju ning loodetavasti ei pea vähemasti nädal aega jälle poes süüa ostmas käima. Ilmselt ei tohiks mainimata jätta ka seda, et ostsime maasikaid, mis on üllatavalt hea maitsega, paremad kui need mida Eestis mõni aeg tagasi veel müüdi. Ka alkohol on siin päris odav ning seda müüakse väga suurtes kogustes, näiteks 1,75l Jacki pudel on väga normaalne ning maksab palju vähem kui Eestis liitrine pudel.
Ülejäänud õhtu on olnud suhteliselt rahulik, päevad on tegelikult päris väsitavad ning uni kipub suht varakult peale, võibolla on see tingitud ka ajavahest. Õnneks on meil päris palju telekanaleid ning sealt tuleb päris palju filme, seega oleme oma õhtuid nendega sisustanud.
Homme on plaan minna Diamond Headi, mis on üks mitteaktiivne vulkaanimägi, suht Waikiki lähedal. Seal tuleb umbes pool tundi kõndida ja siis jõuab mäe otsa, kust pidi päris hea vaade avanema. Kuna me arvatavasti lähme koos teise korteri inimestega, siis kõige odavam viis sinna saada on üllatus-üllatus limusiintaksoga. Sinna mahub palju inimesi ning see on umbes sama hinnaga mis tavaline takso ning kamba peale ära jagades tuleb odavam kui bussipilet, mis maksab $2.50, sellega saab küll 2h sõita, kuid kui kauem läheb tuleb uus pilet osta. Limusiiniga turistimatka tegemine saab kindlasti uus elamus olema. Eks kirjutame sellest homme lähemalt.
Praegu aga head ööd!
Eile tegelikult ei juhtunudki eriti palju. Kuna natukene puhkust tahaks ka enne tööle hakkamist, siis käisimegi eile rannas ja võtsime väga rahulikult. Tundub, et lausa liiga rahulikult, sest täna ei tahtnud enam keegi millegipärast randa minna. Nimelt põlesime kõik veidi ära, kuigi me panime peale korralikult päiksekreemi (kahe neegri - Krissu ja Monsa eest ma eriti rääkida ei julge), kuid siiski on päike intensiivne ning valgetele eestlastele hakkab peale küll. Ilmast vast eriti mõtet rääkida pole, see on siin kogu aeg suht sama, päike paistab ja tuul puhub. Kuigi käisime end aeg-ajalt ookeanis jahutamas, sai päike meist võitu. Samas hakkab päris hea jume peale tulema ning varsti ehk ei peeta meid enam niivõrd turistideks. Pärast rannaskäiku tulime koju ja eriti kaugemale enam ei jõudnudki, tegime ainult väikese jalutuskäigu õhtupoolikul. See linn siin on ikka tohutult ilus, eriti pimedas, kuna majad on küllaltki kõrged ning mäejalamid on ka maju täis, siis tuled teevad linna väga ilusaks, väike ookeanilainetus sinna juurde ning midagi enamat polegi vaja.
Tänane päev möödus Ala Moanas, mis on Waikikist natukene väljas, kuid ikkagi Honolulus. Seal on nimelt vähemasti USA suurim vabaõhu ostukeskus, sinna kadusid ka meie viimased rahad. (Okei, tegelt päris nii hull pole, mõned dollarid on ikka taskus). Kuid kuna kõigil hakkasid suvised riided otsa saama, siis oli vaja natukene investeerida oma heaolusse. Täiesti juhuslikult sattusime kokku ka teiste eestlastega, keda me varem näinud polnud. Siin ikka liigub päris palju eestlasi, põhiliselt küll Student Touriga tulnuid. Pärast mõnda tundi, paari kleiti ja jalanõusid läksime toidupoodi. See oli omaette elamus, nimelt on vaja sellesse poodi Sam's Club nii-öelda klubikaarti, ilma selleta sind poodi ei lasta, kuid selle sai teha $50 eest ning me tegime selle kahe korteri peale, seega pole üldse suur summa. Oi aga see pood ise, see on suhteliselt suur pood, mis on täis igasuguseid asju, millest umbes pooled on nii suures koguses, et ei mahu kätte ära. Seal müüdi lihtsalt kõike, elektroonikast toiduni ning kõike XXXXXL suuruses. Samas tehnika on siin ikka odav, suured uhked telekad, mis eestis maksaks vähemasti mõnikümmendtuhat maksavad siin hädised $1000 või natukene rohkem. Ostsime omale ka õhkmadratsi, mis maksis kuskil $35, sellel oli kaasas pump ja kandekotikene ning nüüd ei pea vähemasti enam kolmekesi voodis ega diivanil magama, saame vahetustega voodis ja madratsil magatud. Lisaks sellele ostsime ka veidi süüa, Krissu sai omale suuuuuuuuuuuure paki megavärvilisi krõbinaid, ise ta on õnnelik, vähemasti praegu veel, kuna ta pole neid maitsnud, mina isiklikult liiga suuri panuseid neoonvärvilistele krõbuskitele ei paneks, kuid ta on siiani päris optimistlik. Mõningad asjad pidime ikkagi Walmartist ostma, sest seal on natukene inimlikumad kogused asjadel, näiteks päris keeruline on vedada pakki, kus on 48 rulli wc-paberit bussiga koju, eriti veel kui sul on muid asju ka. Peame ikkagi leidma omale autoga sõbra, siis saaks käia korralikult poes ja peaaegu terveks suveks wc-paberi varu osta, sama on ka muidugi teiste asjadega, mida lihtsalt müüakse ikka väääga suurtes kogustes. Lõpuks saime ikka oma pampudega bussiga koju ning loodetavasti ei pea vähemasti nädal aega jälle poes süüa ostmas käima. Ilmselt ei tohiks mainimata jätta ka seda, et ostsime maasikaid, mis on üllatavalt hea maitsega, paremad kui need mida Eestis mõni aeg tagasi veel müüdi. Ka alkohol on siin päris odav ning seda müüakse väga suurtes kogustes, näiteks 1,75l Jacki pudel on väga normaalne ning maksab palju vähem kui Eestis liitrine pudel.
Ülejäänud õhtu on olnud suhteliselt rahulik, päevad on tegelikult päris väsitavad ning uni kipub suht varakult peale, võibolla on see tingitud ka ajavahest. Õnneks on meil päris palju telekanaleid ning sealt tuleb päris palju filme, seega oleme oma õhtuid nendega sisustanud.
Homme on plaan minna Diamond Headi, mis on üks mitteaktiivne vulkaanimägi, suht Waikiki lähedal. Seal tuleb umbes pool tundi kõndida ja siis jõuab mäe otsa, kust pidi päris hea vaade avanema. Kuna me arvatavasti lähme koos teise korteri inimestega, siis kõige odavam viis sinna saada on üllatus-üllatus limusiintaksoga. Sinna mahub palju inimesi ning see on umbes sama hinnaga mis tavaline takso ning kamba peale ära jagades tuleb odavam kui bussipilet, mis maksab $2.50, sellega saab küll 2h sõita, kuid kui kauem läheb tuleb uus pilet osta. Limusiiniga turistimatka tegemine saab kindlasti uus elamus olema. Eks kirjutame sellest homme lähemalt.
Praegu aga head ööd!
Friday, May 27, 2011
Thursday, May 26, 2011
Nr 4 - Hawaii baby
Hula-hula!
Kell on meil siin umbes 9 kanti, päike särab taevas ja tuul puhul mõnusalt. Kaks koaalat on veel unes, aga muidu läheb küll uni suht vara ära, ajavahe annab veel tunda.
Eile oli päris tegus päev ning selle lõppedes oli meil olemas suurepärane elamine ja külmkapitäis toitu. Korter on tõesti väga ilus ja euro, enam paremat tahta ei oskagi, rand on umbes 200m kaugusel ja aknad on kogu aeg avatud, põhimõtteliselt klaasi ees ei ole, on võrk ja klaasribid, mida saab lahti keerata, seega on mõnus ookeanibreez kogu aeg toas. Just avastasin, et meil on ka väike oceanview, miljonidollari vaade :) Mõne ajapärast liituvad meiega veel kaks korterikaaslast, kellele tuleb enne mingi magamispind leida, loodetavasti leiame ka tänavalt mõne kuuliaugulise madratsi. Pean veel mainima, et kõik on tõesti ülirahul korteriga ning see on hetkel parim eestlaste seas ja pildid tulevad ka kohe varsti üles. Me elame siin hetkel ametlikult 2kesi, kuid mitteametlikult 4kesi, kuid sellest pole erilist probleemi, korteriomanik on tore ja tal ei ole eriti vahet kuniks ta korter jääb püsti ja korda. Korteri eest maksame igakuiselt $1700+elekter ning $700 maksime hetkel deposiiti ning kuu ajapärast peame veel $1000 maksma, kuid selle saame üht või teistpidi hiljem tagasi. See on siinse elukohta päris hea hind, eriti odavamalt elada ei saa, sest odavamad korterid on ikkagi kehvas seisukorras ja kitsad. Meie aadress on Lili´uokalani 225, Waikiki
Eile sai ka kerge shoping tehtud, nüüd on kõigil olemas rätikud ja bikiinid, seega tänane päev möödub suuresti rannas ilmselt. Rahadega hakkab küll veidi kitsaks minema, aga vajadusel saab alati läbipaistvad kingakesed jalga panna ja tänavale minna :D Nimelt eristatakse siin erinevaid meelelahutustüdrukuid kingavärvi järgi. Muidu tänavapildis näeb päris palju kohalikke, omajagu lihtsalt ameeriklasi ning korraliku koormajagu jaapanlasi, kes töötavad tihtipeale poodides ja odavamates söögikohtades ning nii mõnigi neist ei räägi eriti inglise keelt. Üldiselt on inimesed sõbralikud ning kui küsida asukohta või ükskõik mida, siis on kõik väga abivalmid.
Samal ajal kui Krissu ja Jana tegelesid meie maakleriga ja korteriga leidsime me Monsaga ühe väikse autolaenutuse, kus oli üliilus kabriolett audi, millega sõidaks küll ringi, hind oli küll priske, aga eks näis. Lisaks sellele käisime õhtul Walmartis, mis oli suht huge pood, kuid kus oli kõike muud peale söögivaliku, jogurtit ega puuvilju üldse polnud. Küll aga suutsime kahekesi kokku osta suure kärutäie toitu, mis pakiti mingisse miljonisse kilekotti ning mida oli päris lõbus bussiga kodupoole vedada, õnneks tulid poisid bussipeale vastu ja aitasid asjad sisse tassida. Kodus ootas meid ees tuduv Krissu ning toatäis inimesi, kes tulid korterit vaatama ja olid siin olnud 10 min. Ööseks võtsime endale kaks sel päeval saabunud eestlast ning küll alles oli õnnistatud see hetk, kui saime esmakordselt oma uues kodus ja uues voodis uinuda (vaene Jana pidi küll magama diivanis, aga ilmselt oli tal seal rohkem õhku ja mugavam kui meil kolmekesi voodis, ta magab siiani). Varsti lähme teeme kerge hommikusupluse ning päiksevõtu.
Nüüd on meil olemas ka kõigil telefonid, millega saame piiramatult üksteisega rääkida ja sõnumineerida, seega kõik muretsejad, me saame suhelda ja kõik on hästi. Mõne päeva pärast lähme teeme SSNi ka ära ning siis saame tööle hakata, ilma selleta töötada ei saa, kuid varem ei saa seda teha ka, piiripealt ei ole info veel officesse jõudnud.
Hetkel pakkime oma asju lahti ning seame elamist sisse, kohvrid on silme alt ära ning kodu hakkab koduks muutuma. Laua peal on valmis pandud kummikommid ja pähklid nosimiseks.
Elu on lill!
Cheers!
Kell on meil siin umbes 9 kanti, päike särab taevas ja tuul puhul mõnusalt. Kaks koaalat on veel unes, aga muidu läheb küll uni suht vara ära, ajavahe annab veel tunda.
Eile oli päris tegus päev ning selle lõppedes oli meil olemas suurepärane elamine ja külmkapitäis toitu. Korter on tõesti väga ilus ja euro, enam paremat tahta ei oskagi, rand on umbes 200m kaugusel ja aknad on kogu aeg avatud, põhimõtteliselt klaasi ees ei ole, on võrk ja klaasribid, mida saab lahti keerata, seega on mõnus ookeanibreez kogu aeg toas. Just avastasin, et meil on ka väike oceanview, miljonidollari vaade :) Mõne ajapärast liituvad meiega veel kaks korterikaaslast, kellele tuleb enne mingi magamispind leida, loodetavasti leiame ka tänavalt mõne kuuliaugulise madratsi. Pean veel mainima, et kõik on tõesti ülirahul korteriga ning see on hetkel parim eestlaste seas ja pildid tulevad ka kohe varsti üles. Me elame siin hetkel ametlikult 2kesi, kuid mitteametlikult 4kesi, kuid sellest pole erilist probleemi, korteriomanik on tore ja tal ei ole eriti vahet kuniks ta korter jääb püsti ja korda. Korteri eest maksame igakuiselt $1700+elekter ning $700 maksime hetkel deposiiti ning kuu ajapärast peame veel $1000 maksma, kuid selle saame üht või teistpidi hiljem tagasi. See on siinse elukohta päris hea hind, eriti odavamalt elada ei saa, sest odavamad korterid on ikkagi kehvas seisukorras ja kitsad. Meie aadress on Lili´uokalani 225, Waikiki
Eile sai ka kerge shoping tehtud, nüüd on kõigil olemas rätikud ja bikiinid, seega tänane päev möödub suuresti rannas ilmselt. Rahadega hakkab küll veidi kitsaks minema, aga vajadusel saab alati läbipaistvad kingakesed jalga panna ja tänavale minna :D Nimelt eristatakse siin erinevaid meelelahutustüdrukuid kingavärvi järgi. Muidu tänavapildis näeb päris palju kohalikke, omajagu lihtsalt ameeriklasi ning korraliku koormajagu jaapanlasi, kes töötavad tihtipeale poodides ja odavamates söögikohtades ning nii mõnigi neist ei räägi eriti inglise keelt. Üldiselt on inimesed sõbralikud ning kui küsida asukohta või ükskõik mida, siis on kõik väga abivalmid.
Samal ajal kui Krissu ja Jana tegelesid meie maakleriga ja korteriga leidsime me Monsaga ühe väikse autolaenutuse, kus oli üliilus kabriolett audi, millega sõidaks küll ringi, hind oli küll priske, aga eks näis. Lisaks sellele käisime õhtul Walmartis, mis oli suht huge pood, kuid kus oli kõike muud peale söögivaliku, jogurtit ega puuvilju üldse polnud. Küll aga suutsime kahekesi kokku osta suure kärutäie toitu, mis pakiti mingisse miljonisse kilekotti ning mida oli päris lõbus bussiga kodupoole vedada, õnneks tulid poisid bussipeale vastu ja aitasid asjad sisse tassida. Kodus ootas meid ees tuduv Krissu ning toatäis inimesi, kes tulid korterit vaatama ja olid siin olnud 10 min. Ööseks võtsime endale kaks sel päeval saabunud eestlast ning küll alles oli õnnistatud see hetk, kui saime esmakordselt oma uues kodus ja uues voodis uinuda (vaene Jana pidi küll magama diivanis, aga ilmselt oli tal seal rohkem õhku ja mugavam kui meil kolmekesi voodis, ta magab siiani). Varsti lähme teeme kerge hommikusupluse ning päiksevõtu.
Nüüd on meil olemas ka kõigil telefonid, millega saame piiramatult üksteisega rääkida ja sõnumineerida, seega kõik muretsejad, me saame suhelda ja kõik on hästi. Mõne päeva pärast lähme teeme SSNi ka ära ning siis saame tööle hakata, ilma selleta töötada ei saa, kuid varem ei saa seda teha ka, piiripealt ei ole info veel officesse jõudnud.
Hetkel pakkime oma asju lahti ning seame elamist sisse, kohvrid on silme alt ära ning kodu hakkab koduks muutuma. Laua peal on valmis pandud kummikommid ja pähklid nosimiseks.
Elu on lill!
Cheers!
Nr 3 - Esimesed muljed
Hei-hei!
Jõudsime siis eile kohale. Siia varem tulnud eestlased on niii toredad ja abivalmid. Saimegi öömaja Mariliisi, Harry, Janno ja kahe lätlase juures.
Kuna targad tüdrukud jätsid kõik KÕIGE OLULISEMAD asjad koju, nagu päevitusriided, rätikud (meil on praegu üks rätik nelja peale), siis pidime päris pikalt eile mööda linna rändama ja neid asju otsima. Nüüd ma tean, et peale ajataju 100%-lisele kadumisele, puudub ka igasugune muu taju, sest me kõndisime kilomeetreid.... kümneid kilomeetreid. Me oleme sõnuseletamatult õnnelikud. Hiljem jalutasime randa, kus kõik tüdrukud otsustasid pimedasse ookeani ujuma minna, Vaiksesse ookeani! Nüüd võib öelda, et me oleme sisse õnnistatud:).
Koju tulles olime kõik ikka päris väsinud. Harry ja Janno leidsid tänavalt madratsi, millel on 90%-lise töenäosusega kuuliaugud sees ja ma palvetasin enne uinumist ikka pikalt, et mõni 10 sentimeetrine prussakas mulle kaissu ei poeks. Uni oli aga hea, magasime põhimõtteliselt rõdul, kus käis mõnus tuule iil läbi terve öö.
Täna tuleb ka pikk päev. Ärkasime vara ja alustame kohe oma kodu otsingutega. Tahaks niii väga tegelikult randa minna, aga päris kodutu ei viitsi ka olla.
Hawaii kohalikust elust kirjutame hiljem. Mind paluti kuldsõrmusega naiseks eile keset tänavat ja kõik jutud... kaalun juba siia jäämist.
Päris tore on. KOHE VÄGA TORE.
Ahjaa, meil on midagi 30 kraadi ja super tuul, mis tähendab mõnuuuusaid lained.
Jõudsime siis eile kohale. Siia varem tulnud eestlased on niii toredad ja abivalmid. Saimegi öömaja Mariliisi, Harry, Janno ja kahe lätlase juures.
Kuna targad tüdrukud jätsid kõik KÕIGE OLULISEMAD asjad koju, nagu päevitusriided, rätikud (meil on praegu üks rätik nelja peale), siis pidime päris pikalt eile mööda linna rändama ja neid asju otsima. Nüüd ma tean, et peale ajataju 100%-lisele kadumisele, puudub ka igasugune muu taju, sest me kõndisime kilomeetreid.... kümneid kilomeetreid. Me oleme sõnuseletamatult õnnelikud. Hiljem jalutasime randa, kus kõik tüdrukud otsustasid pimedasse ookeani ujuma minna, Vaiksesse ookeani! Nüüd võib öelda, et me oleme sisse õnnistatud:).
Koju tulles olime kõik ikka päris väsinud. Harry ja Janno leidsid tänavalt madratsi, millel on 90%-lise töenäosusega kuuliaugud sees ja ma palvetasin enne uinumist ikka pikalt, et mõni 10 sentimeetrine prussakas mulle kaissu ei poeks. Uni oli aga hea, magasime põhimõtteliselt rõdul, kus käis mõnus tuule iil läbi terve öö.
Täna tuleb ka pikk päev. Ärkasime vara ja alustame kohe oma kodu otsingutega. Tahaks niii väga tegelikult randa minna, aga päris kodutu ei viitsi ka olla.
Hawaii kohalikust elust kirjutame hiljem. Mind paluti kuldsõrmusega naiseks eile keset tänavat ja kõik jutud... kaalun juba siia jäämist.
Päris tore on. KOHE VÄGA TORE.
Ahjaa, meil on midagi 30 kraadi ja super tuul, mis tähendab mõnuuuusaid lained.
Wednesday, May 25, 2011
Nr 2 - Chicago
Aloha!
Tükikesed meie hingedest jäid igaveseks erinevatesse lennujaamadesse ja AA lennukitesse. Vähemalt tunne on küll selline. Pärast viimast postitust on juhtunud nii mõndagi. Helsingi lennujaamas kohtusime professionaalse pokkeriguruga Tim Vance’iga, kes tuli just Riiast turniirlit, kuna USAs on netipokker illegaalne „cause government hasn’t figured out how to get money from it“. Loomulikult kutsus ta meid endale külla, kui mingi jama peaks juhtuma ja me St Louise kanti satume. Väga lahe mees oli, eriti kiindunud oma 7-aastasesse tütresse, kelle pilti ta meile suht kohe ka näitas. Uhke isa. Kasvatab karmi tüdrukut seal. Kui koolis tekkis olukord, kus tütre klassivend Brandon joonistas pildi, kus koletis tüdrukut elusalt sõi, joonistas tüdruk pildi „leprecorn stabbing Brandon“. Karistada sai ainult tüdruk, sest „leprecorn“ kasutas külmrelva, aga „monsters are imaginary“. Tim kaitses tüdrukut koolidirektori ees järgnevalt: „It’s worse to get eaten alive, than being stabbed by a leprecorn, isn’t it?“..... ja see toiimis. Tüdruk sai 5 päeva asemel 2 päeva kooli keeldu ning Tim high-five’is oma tütart salaja.
Peale seitsmetunnist ootamist lennujaamas saime lennukile. Õnneks väljus lend tund aega hiljem ning õhus tegime ka paaritunnise ringi, kuna Islandi vulkaan „ Kjfkyhtyrsdvs“ otsustas oma tuhka meiega jagada.
Kohale jõudes oli ajataju 100% kadunud, Monsa tegi ettepaneku aega kontrollida fotokast tehtud piltide järgi, sest kellad olid meil Eesti ajas ja... nii oligi. Selle tulemusena passisime 3 tundi Chicago lennujaamas ja ootasime terve elu shuttelit. Hotell oli väike, aga ajas asja ära oma kahe queen-size bed’iga. Ega üldiselt väga vahet polnudki, me olime umbes 48 tundi selleks ajaks üleval olnud ning ilmselt maganud ka põranda peal. Hommikusöögiks tegime endale vahvleid, mis maitsesid nagu käsn ja nokkisime rändom puuviljakompotti kõrvale. Kohv maitseb siin ikka (issand, ma pettun iga kord) nagu p**k. Õnneks surus ema enne ärasõitu ühe paki Eestist kaasa.
Huvi meie vastu on ikka päris suur. Ükskõik, kus me ka ei ole, küsitakse, kust me pärit oleme. Umbes 2/20 on midagi meie riigist kuulnud või tajuvad, kus see enamvähem asub, ülejäänud häälitsevad lihtsalt nagu saaks aru. Ega ma ei imesta. Ka Tim ütles, et nad on lollid. Meie teame nelja keelt, nemad ainult enda oma. Aga milleks neile muud keeled? Kummaline on see, et me kõik pabistasime oma ingise keele pärast. Pole ju normaalset praktikat kunagi saanud. Hääldused ja sõnastus nagu on ja ei ole ka. Aga kohalikud ütlevad, et see olevat hämmastavalt hea. Win.
Honolulu lend on ka nats inetu. Monsa loeb raamatut, Jana lahendab elukeerulisi ristsõnu poolikult ja Mann magab hambad laiali (ise ütles, et ei saa nina kaudu hingata) ja mina toksin seda kirjutist siin. Meie taga on väiksed lapsed. Ei tea, ei ole ikka hea mõte röökida. Mis see annab neile? Sellel lennul ei saa süüa ka. 9 h lendu ja ei saa süüa? Monsa muust ei räägigi. Õnneks on mu käsipagas täis toitu. Lennujaamast ostsin 2 õuna ja maksin nende eest umbes 130 krooni. Pildid paneme ilmselgelt alla. Cmn, kuidas saan MINA MITTE OSTA NEID? Isegi vedas, et ma kõiki ei üritanud kaasa haarata.
Elukohaga on hetkel veel keeruline. Lühidalt öeldes puudub. Eks me jõuame sinna kohale ja siis lennujaamas hakkame midagi otsima. Elu on baila, polegi vaja ette pabistada. Pealegi, kuna me põgeneme juba kaks päeva aja eest, siis me peaks sinna jõudma kohaliku aja järgi umbes 15. Päris okei. Mann tahtis esimese asjana vette joosta. Eks näis.
Monday, May 23, 2011
Nr 1 - Vaantaa
Hommik!
Kell on pool 9 ning millega me siis tegeleme. Monsa ja Krissu söövad mingit kahtlast pruunikat grillitud saia kus vahel peaks olema valge kana, vist on suht noms. Lihtrahvas peab hakkama saama koduse toodanguga, mis ilmselt on suurem noms kui neil.
Lennujaama nutupaviljon sai enam-vähem rahulikult
läbitud ning praeguseks oleme küllaltki taastunud ja täis reisiootusi.
Lend ise oli rahulik - Jana ei jõudnud kommigi suhu panna, kui me juba maandusime. Monsa jõudis selle ajaga ära süüa 4 müntonit. Mann ja Krissu olid endiselt lennureisiekstaasis, mm lendamine. Soome on nagu Soome ikka, päike paistab ja esimesed jäädvustused on tehtud.
Jana väriseb nagu väike närakas koer ehk rott (hääldage: chiuahua vms). Krissul muidu on kinda'holodna.
Stay tuned.
Kell on pool 9 ning millega me siis tegeleme. Monsa ja Krissu söövad mingit kahtlast pruunikat grillitud saia kus vahel peaks olema valge kana, vist on suht noms. Lihtrahvas peab hakkama saama koduse toodanguga, mis ilmselt on suurem noms kui neil.
Lennujaama nutupaviljon sai enam-vähem rahulikult
läbitud ning praeguseks oleme küllaltki taastunud ja täis reisiootusi.
Lend ise oli rahulik - Jana ei jõudnud kommigi suhu panna, kui me juba maandusime. Monsa jõudis selle ajaga ära süüa 4 müntonit. Mann ja Krissu olid endiselt lennureisiekstaasis, mm lendamine. Soome on nagu Soome ikka, päike paistab ja esimesed jäädvustused on tehtud.
Jana väriseb nagu väike närakas koer ehk rott (hääldage: chiuahua vms). Krissul muidu on kinda'holodna.
Stay tuned.
Subscribe to:
Posts (Atom)