Nr 2 - Chicago

Aloha!

Tükikesed meie hingedest jäid igaveseks erinevatesse lennujaamadesse ja AA lennukitesse. Vähemalt tunne on küll selline. Pärast viimast postitust on juhtunud nii mõndagi. Helsingi lennujaamas kohtusime professionaalse pokkeriguruga Tim Vance’iga, kes tuli just Riiast turniirlit, kuna USAs on netipokker illegaalne „cause government hasn’t figured out how to get money from it“. Loomulikult kutsus ta meid endale külla, kui mingi jama peaks juhtuma ja me St Louise kanti satume. Väga lahe mees oli, eriti kiindunud oma 7-aastasesse tütresse, kelle pilti ta meile suht kohe ka näitas. Uhke isa. Kasvatab karmi tüdrukut seal. Kui koolis tekkis olukord, kus tütre klassivend Brandon joonistas pildi, kus koletis tüdrukut elusalt sõi, joonistas tüdruk pildi „leprecorn stabbing Brandon“. Karistada sai ainult tüdruk, sest „leprecorn“ kasutas külmrelva, aga „monsters are imaginary“. Tim kaitses tüdrukut koolidirektori ees järgnevalt: „It’s worse to get eaten alive, than being stabbed by a leprecorn, isn’t it?“..... ja see toiimis. Tüdruk sai 5 päeva asemel 2 päeva kooli keeldu ning Tim high-five’is oma tütart salaja.

Peale seitsmetunnist ootamist lennujaamas saime lennukile. Õnneks väljus lend tund aega hiljem ning õhus tegime ka paaritunnise ringi, kuna Islandi vulkaan „ Kjfkyhtyrsdvs“ otsustas oma tuhka meiega jagada.

Kohale jõudes oli ajataju 100% kadunud, Monsa tegi ettepaneku aega kontrollida fotokast tehtud piltide järgi, sest kellad olid meil Eesti ajas ja... nii oligi. Selle tulemusena passisime 3 tundi Chicago lennujaamas ja ootasime terve elu shuttelit. Hotell oli väike, aga ajas asja ära oma kahe queen-size bed’iga. Ega üldiselt väga vahet polnudki, me olime umbes 48 tundi selleks ajaks üleval olnud ning ilmselt maganud ka põranda peal. Hommikusöögiks tegime endale vahvleid, mis maitsesid nagu käsn ja nokkisime rändom puuviljakompotti kõrvale. Kohv maitseb siin ikka (issand, ma pettun iga kord) nagu p**k. Õnneks surus ema enne ärasõitu ühe paki Eestist kaasa.

Huvi meie vastu on ikka päris suur. Ükskõik, kus me ka ei ole, küsitakse, kust me pärit oleme. Umbes 2/20 on midagi meie riigist kuulnud või tajuvad, kus see enamvähem asub, ülejäänud häälitsevad lihtsalt nagu saaks aru. Ega ma ei imesta. Ka Tim ütles, et nad on lollid. Meie teame nelja keelt, nemad ainult enda oma. Aga milleks neile muud keeled? Kummaline on see, et me kõik pabistasime oma ingise keele pärast. Pole ju normaalset praktikat kunagi saanud. Hääldused ja sõnastus nagu on ja ei ole ka. Aga kohalikud ütlevad, et see olevat hämmastavalt hea. Win.

Honolulu lend on ka nats inetu. Monsa loeb raamatut, Jana lahendab elukeerulisi ristsõnu poolikult ja Mann magab hambad laiali (ise ütles, et ei saa nina kaudu hingata) ja mina toksin seda kirjutist siin. Meie taga on väiksed lapsed. Ei tea, ei ole ikka hea mõte röökida. Mis see annab neile? Sellel lennul ei saa süüa ka. 9 h lendu ja ei saa süüa? Monsa muust ei räägigi. Õnneks on mu käsipagas täis toitu. Lennujaamast ostsin 2 õuna ja maksin nende eest umbes 130 krooni. Pildid paneme ilmselgelt alla. Cmn, kuidas saan MINA MITTE OSTA NEID? Isegi vedas, et ma kõiki ei üritanud kaasa haarata.

Elukohaga on hetkel veel keeruline. Lühidalt öeldes puudub. Eks me jõuame sinna kohale ja siis lennujaamas hakkame midagi otsima. Elu on baila, polegi vaja ette pabistada. Pealegi, kuna me põgeneme juba kaks päeva aja eest, siis me peaks sinna jõudma kohaliku aja järgi umbes 15. Päris okei. Mann tahtis esimese asjana vette joosta. Eks näis.