Hei-hei!
Jõudsime siis eile kohale. Siia varem tulnud eestlased on niii toredad ja abivalmid. Saimegi öömaja Mariliisi, Harry, Janno ja kahe lätlase juures.
Kuna targad tüdrukud jätsid kõik KÕIGE OLULISEMAD asjad koju, nagu päevitusriided, rätikud (meil on praegu üks rätik nelja peale), siis pidime päris pikalt eile mööda linna rändama ja neid asju otsima. Nüüd ma tean, et peale ajataju 100%-lisele kadumisele, puudub ka igasugune muu taju, sest me kõndisime kilomeetreid.... kümneid kilomeetreid. Me oleme sõnuseletamatult õnnelikud. Hiljem jalutasime randa, kus kõik tüdrukud otsustasid pimedasse ookeani ujuma minna, Vaiksesse ookeani! Nüüd võib öelda, et me oleme sisse õnnistatud:).
Koju tulles olime kõik ikka päris väsinud. Harry ja Janno leidsid tänavalt madratsi, millel on 90%-lise töenäosusega kuuliaugud sees ja ma palvetasin enne uinumist ikka pikalt, et mõni 10 sentimeetrine prussakas mulle kaissu ei poeks. Uni oli aga hea, magasime põhimõtteliselt rõdul, kus käis mõnus tuule iil läbi terve öö.
Täna tuleb ka pikk päev. Ärkasime vara ja alustame kohe oma kodu otsingutega. Tahaks niii väga tegelikult randa minna, aga päris kodutu ei viitsi ka olla.
Hawaii kohalikust elust kirjutame hiljem. Mind paluti kuldsõrmusega naiseks eile keset tänavat ja kõik jutud... kaalun juba siia jäämist.
Päris tore on. KOHE VÄGA TORE.
Ahjaa, meil on midagi 30 kraadi ja super tuul, mis tähendab mõnuuuusaid lained.
No comments:
Post a Comment