Sunday, May 29, 2011

Nr 5 - Rannalõbu

Nüüd, kus oleme oma korterisse sisse elanud, saab õige lõbu alles alata. See koht siin on kuidagi maagiline, tunnid kaovad lihtsalt imeväel ning iga hetkega tundub, et aega siin olemiseks on liiga vähe.

Eile tegelikult ei juhtunudki eriti palju. Kuna natukene puhkust tahaks ka enne tööle hakkamist, siis käisimegi eile rannas ja võtsime väga rahulikult. Tundub, et lausa liiga rahulikult, sest täna ei tahtnud enam keegi millegipärast randa minna. Nimelt põlesime kõik veidi ära, kuigi me panime peale korralikult päiksekreemi (kahe neegri - Krissu ja Monsa eest ma eriti rääkida ei julge), kuid siiski on päike intensiivne ning valgetele eestlastele hakkab peale küll. Ilmast vast eriti mõtet rääkida pole, see on siin kogu aeg suht sama, päike paistab ja tuul puhub. Kuigi käisime end aeg-ajalt ookeanis jahutamas, sai päike meist võitu. Samas hakkab päris hea jume peale tulema ning varsti ehk ei peeta meid enam niivõrd turistideks. Pärast rannaskäiku tulime koju ja eriti kaugemale enam ei jõudnudki, tegime ainult väikese jalutuskäigu õhtupoolikul. See linn siin on ikka tohutult ilus, eriti pimedas, kuna majad on küllaltki kõrged ning mäejalamid on ka maju täis, siis tuled teevad linna väga ilusaks, väike ookeanilainetus sinna juurde ning midagi enamat polegi vaja.

Tänane päev möödus Ala Moanas, mis on Waikikist natukene väljas, kuid ikkagi Honolulus. Seal on nimelt vähemasti USA suurim vabaõhu ostukeskus, sinna kadusid ka meie viimased rahad. (Okei, tegelt päris nii hull pole, mõned dollarid on ikka taskus). Kuid kuna kõigil hakkasid suvised riided otsa saama, siis oli vaja natukene investeerida oma heaolusse. Täiesti juhuslikult sattusime kokku ka teiste eestlastega, keda me varem näinud polnud. Siin ikka liigub päris palju eestlasi, põhiliselt küll Student Touriga tulnuid. Pärast mõnda tundi, paari kleiti ja jalanõusid läksime toidupoodi. See oli omaette elamus, nimelt on vaja sellesse poodi Sam's Club nii-öelda klubikaarti, ilma selleta sind poodi ei lasta, kuid selle sai teha $50 eest ning me tegime selle kahe korteri peale, seega pole üldse suur summa. Oi aga see pood ise, see on suhteliselt suur pood, mis on täis igasuguseid asju, millest umbes pooled on nii suures koguses, et ei mahu kätte ära. Seal müüdi lihtsalt kõike, elektroonikast toiduni ning kõike XXXXXL suuruses. Samas tehnika on siin ikka odav, suured uhked telekad, mis eestis maksaks vähemasti mõnikümmendtuhat maksavad siin hädised $1000 või natukene rohkem. Ostsime omale ka õhkmadratsi, mis maksis kuskil $35, sellel oli kaasas pump ja kandekotikene ning nüüd ei pea vähemasti enam kolmekesi voodis ega diivanil magama, saame vahetustega voodis ja madratsil magatud. Lisaks sellele ostsime ka veidi süüa, Krissu sai omale suuuuuuuuuuuure paki megavärvilisi krõbinaid, ise ta on õnnelik, vähemasti praegu veel, kuna ta pole neid maitsnud, mina isiklikult liiga suuri panuseid neoonvärvilistele krõbuskitele ei paneks, kuid ta on siiani päris optimistlik. Mõningad asjad pidime ikkagi Walmartist ostma, sest seal on natukene inimlikumad kogused asjadel, näiteks päris keeruline on vedada pakki, kus on 48 rulli wc-paberit bussiga koju, eriti veel kui sul on muid asju ka. Peame ikkagi leidma omale autoga sõbra, siis saaks käia korralikult poes ja peaaegu terveks suveks wc-paberi varu osta, sama on ka muidugi teiste asjadega, mida lihtsalt müüakse ikka väääga suurtes kogustes. Lõpuks saime ikka oma pampudega bussiga koju ning loodetavasti ei pea vähemasti nädal aega jälle poes süüa ostmas käima. Ilmselt ei tohiks mainimata jätta ka seda, et ostsime maasikaid, mis on üllatavalt hea maitsega, paremad kui need mida Eestis mõni aeg tagasi veel müüdi. Ka alkohol on siin päris odav ning seda müüakse väga suurtes kogustes, näiteks 1,75l Jacki pudel on väga normaalne ning maksab palju vähem kui Eestis liitrine pudel.

Ülejäänud õhtu on olnud suhteliselt rahulik, päevad on tegelikult päris väsitavad ning uni kipub suht varakult peale, võibolla on see tingitud ka ajavahest. Õnneks on meil päris palju telekanaleid ning sealt tuleb päris palju filme, seega oleme oma õhtuid nendega sisustanud.

Homme on plaan minna Diamond Headi, mis on üks mitteaktiivne vulkaanimägi, suht Waikiki lähedal. Seal tuleb umbes pool tundi kõndida ja siis jõuab mäe otsa, kust pidi päris hea vaade avanema. Kuna me arvatavasti lähme koos teise korteri inimestega, siis kõige odavam viis sinna saada on üllatus-üllatus limusiintaksoga. Sinna mahub palju inimesi ning see on umbes sama hinnaga mis tavaline takso ning kamba peale ära jagades tuleb odavam kui bussipilet, mis maksab $2.50, sellega saab küll 2h sõita, kuid kui kauem läheb tuleb uus pilet osta. Limusiiniga turistimatka tegemine saab kindlasti uus elamus olema. Eks kirjutame sellest homme lähemalt.

Praegu aga head ööd!

No comments:

Post a Comment