Nr 18 - Maailm linnulennult

Ja tulemas ongi viimased postitused Hawaiilt. Palun keegi tulge tirige mind ja Krissut lennujaamas posti küljest lahti ja kodu poole, sest vottäpselt nii raske on siit ära tulla. Kõik head asjad saavad alati jube kiiresti otsa, kahju. Mitte, et elu siin just paljuparem oleks, aga samas on ka,sest siin on lihtsalt maailma kõige ilusam loodus ja kõige ilusam ilm ja isegi päike tundub ilusam, vesi on niiiiii sinine ja mõnikord niii roheline ning alati mõnusalt soe ja värskendav. Kõik tänavad on kuidagi nii kodused ning isegi prussakad kanali ääres ei häiri enam. Kuidas on võimalik sellisest elust loobuda? Pole möödunud ühtegi päeva selle kolme kuu jooksul, kus ma poleks olnud õnnelik ja kus poleks elu ilus olnud. Aitab aga sellest kurvast teemast, räägin parem millega me oma viimastel nädalatelhakkama oleme saanud.

Käisime siis üle pika aja jälle matkamas, Maunawili koske vaatamas. Tee sinna oli ilus nagu alati. Matk ise polnud väga raske, tee läks läbi metsa ja jõe äärest, veidi tuli ronida ka treppi

dest ning jõudsimegi koseni. Kosk ise polnud väga suur, kuid selle all oli väike tiigikene, kus oli paari meetri sügavune vesi, seal sai veidi ujuda ning lisaks sellele oli seal kose juures ka kolm erinevat kõrgust, kust sai alla basseini hüpata. Otse loomulikult oli Krissul vaja kõige kõrgemast kohast alla hüpata, istus teine peaaegu 20 seal üleval ja mõtles kas hüpata või ei, sest hüpata tuli põõsa seest suht libeda ääre pealt, kuid lõpuks ta sealt alla tuli ning ise oli väga õnnelik selle üle ja täiesti terveks jäi ta ka, niiet muretsemiseks pole põhjust, mida ohtliku seal polnud. Teised tüdrukud olid ka tublid ja tulid alla kõige väiksemast hüppest, mis oli ka tore. Kui kõik olid ennast jahedas vees värskendada saanud ning kalaspa (seal olid väiksed kalad, kes sõid surnud nahka jalgadelt või midagi, suht kõdi oli igatahes) mõnusid nautinud hakkasime tagasi matkama. Peaksin ka mainima, et oleme juba nii kohalikeks saanud, et Krissu tegi matka läbi paljajalu nagu õigele hipile ikka kohane. See ei loe, et tal lihtsalt polnud normaalseid jalanõusid, millega matkama tulla ning nagu ürgsetele inimestele kohane on võimalik kõike ka paljajalu teha.

Järgmisel päeval läksime uuesti trippima North Shore'ile. Läksime sinna kahe väga toreda tüdrukuga, kes on siin puhkusel, Abby ja Lindsey'ga. Nagu kokku lepitud läksime tegema langevarjuhüpet ja kuna te isegi näete, et ma siin hetkel kirjutan, siis see tähendab, et me kõik tulime sealt ka õnnelikult tagasi. Jõudsime hüpekoha veidi varem, kuid saime ka

hüppe kokkulepitud ajast veidi varem teha.

Kõigepealt kirjutasime alla lepingule, mis ütles, et me vastutame oma surma eest ise ning siis näidati väike tutvustav film, kus eriti kahtlane pika habemega mees rääkis, et see on teie elu parim asi, kuid arvestage sellega, et alati saab midagi valesti minna. Pärast seda tuli meil tükk aega oodata,

kuni meie kord kätte jõudis. Tutvusime oma istruktoritega ning nad aitasid meile rakmed selga. Siis tuli veel veidi oodata, sest lennuk oli vah

epeal tankima viidud ning pärast ootamist ja veel ootamist sõitsime auto kastis lennuki juurde.

Lennukil oliNAISpiloot, oojaa, kuidas ma tahaks ka sellist tööd teha kunagi... Väga äge naine tundus olevat. Lennuk ise oli veidi vanem ning ainus asi lennuki sees olid kaks pikka pinki, kuhu me kõik järjest sisse istusime, instruktor igaühe selja tag

a, ning alla tõmmatav uks, kust me kõik pärast välja pidime hüppama. Lennukiga ülesse lendamine oli juba omaette elamus, need vaated mis sealt avanesid olid lihtsalt vapustavad.

Mäed, ookean, majad, põllud - lihtsalt super. Siis hakkasid instruktorid meid kõvemini enda külge kinnitama ning prillid kästi ette panna. Kuni selle hetkeni polnudki minul eriti hirmu, siis hakkas veidi kohale jõudma mida me teeme. Jana oli esimene, kes lennukist välja läks. See käis nii kiiresti, et ta ei saanud arugi, mis juhtunud oli. Mina olin viimane, kes lennukist välja läks. Kõige hirmsam hetk selle ettevõtmise juures oli lennuki ääre peal seismine ning hüppe ootamine. Üks, kaks, kolm ja kui ma oma silmad lahti tegin, ma lendasin. Lihtsalt lendasin nagu lind, mis sellest, et aina alla poole ja alla poole. Ma pole elus midagi nii head tundnud, parim asi, mida ma eal kogenud olen. See polnud üldse hirmus, ma olin täiesti lummatud sellest tundest ja ilust. Järgmisel hetkel läks vari lahti ning hoog aeglustus. Siis sai veidi paremini ringi vaadata ja mägede ja ookeani ilu nautida. Varsti juba kästi jalad üles tõsta ning juba me maandusimegi. Ma oleksin tahtnud sellesse hetke jääda igaveseks, see oli nii vabastav tunne olla õhus ja lennata. Tundub, et ma olen omale ikka täiesti

õige eriala valinud, lendamine ükskõik millega, tekitab niivõrd võimsa tunde ja sellise vabaduse, et seda ei ole võimalik kuidagi teisiti kogeda. Igatahes langevarjuhüpet pean ma küll kordama, kahju, et Eestis niivõrd ilusat vaadet pole, põllud ja metsad on ka ilusad, aga teistmoodi ilusad. Mul on väga hea meel, et saime selle hüppe teha ainult oma inimestega, see tegi selle kuidagi palju erilisemaks. Teised tüdrukud lasid endast pilte ka teha ja meie jäime ka mõne pildi peale õnneks.

Pärast seda läksime peaaegu et üle tee asuvasse randa, sinna, kus filmiti Losti seriaali. Veetsime seal kuskil tunnikese päikest nautides, üritame ikka pruuniks saada, enne kui koju tuleme. Oleme tegelt viimasel ajal ikka paar head korda rannas käinud ja jumet kogunud. Rannas nägime ka merikilpkonna, veidi kaugelt, aga tore ikka. Pärast seda läksime süüa hankima, sest kõik olid suht näljased. Krissu ja

Jana said jälle oma küüslaugukrevette süüa. Need on ikka päris head põhjarannikul, teine suurepäraselt hea asi

seal on Acai kauss, Acai on üks puuvili, mis on lillakat värvi ning sinna kaussi pannakse külmutatud Acai möginat, mis blenderdatakse läbi banaanide ja maasikatega, see teeb selle eriti heaks, mina lasin enda omasse veel mangot ka panna, noms, ning selle peale pannakse müslit ja banaanitükke ja maasikatükke ja mett ja see on ausalt ülimalt hea ja väga tervislik asi. Peaks vist hakkama Eestisse ka seda Acaid sisse importima.

Kuna kell hakkas õhtusse jõudma, siis hakkasime

vaikselt

tagasi liikuma, sest tahtsime teepeal läbi minna ka ananassiistandusest. Seal asub maailma kõige

suurem looduslik labürint, kuid sinna sisse me ei läinud, sest seda hakati just kinni panema.

Saime seal aga natukene niisama ringi

jalutada ning vaadata kuidas erinevad ananassi sordid kasvavad ja välja näevad. Seal juures asuvas suveniirpoes müüdi ka igasuguseid ananassimaitselisi asju, jäätis pidi eriti hea olema, aga me kõik olime end nii täis söönud, et polnud lihtsalt ruumi jäätise söömiseks enam. Pärast seda võtsime kursi kodupoole ning tegime kiire

peatuse Tantuluse mäel, et vaadata päikseloojangut. Ideaalsele päevale ideaalne

lõpp.

Järgmisel päeval läksime purjetama. Järjekordne täiuslik päev. Kaks veidi vanemat meest viisid meid oma jahiga merele. Sõitsime veidi niisama ringi ning mingi hetk jäime suht oma kodu vastas merel ankrusse. Saime ujuda, snorgeldada ja päikest võtta. Supermõnus. Et meie purjetamine veelgi meeldejäävamaks teha, olid nagu tellitult kohal delfiinid, kes muidu Waikiki rannas eriti ei käi, kuid meie auks olid nad kohale tulnud ja tegid trikke ja ujusid niisama ringi. Nad olid nii toredad. Õhtul läksime edasi Dave'i

sünnipäevale, kuhu meid Joe kutsus. Seal olid koos

kõik merekarud ja isegi ühe lennudusvennaga

tutvusime. Ta oli oma elus igasuguste lennukitega kokku puutunud ning siis kui ta sõjaväes oli testis ta sõjalennukite uusi mootoreid. Lennuk viidi õhkutõusmisraja äärde, pandi suurte kettidega kinni ning tema sai lennukisse istuda ja mootorid täisvõimsusel tööle panna, ta ütles, et see on kõige jõhkram tunne, mida ta kunagi tundnud on, lennukil on ikka tohutu jõud taga... Tahaks ka kunagi oma elus sõjalennukitega

kokku puutuda, ükskõik mis tasandil, aga ikkagi. Selline tore sünnipäev oli, pered olid koos ning sünnipäevalaps ise kuskil 50dates.

Pühapäev oli kõigil suur shoppamispäev ning

nüüdseks on kõigil enamus vajalikest asjadest ostetud. Meie Monsaga läksime ühte kohta sööma, kus sõime imelike seentega pitsat, mis oli tegelikult väga hea, selline suht fäänsi pitsa oli, munakollase ja keerulise nimega singiga, rääkimata mingitest haruldastest seentest.

Täna käisime loomaaias. Selline suhteliselt pisikene loomaaed, kuid nägime ära kaelkirjakud,

sebrad, lõvid, tiigrid, erinevaid ahve, tasakaaluhäiretega suslike (Janal ja Monsal hakkas

Bobbles'ist niivõrd kahju, sest ta kõndis ja kõndis ja koperdas ja käis tagurpidi ja üritas ikka

edasi kõndida ning ühesõnaga neil oli nii kahju, et nad hakkasid nutma ja naerma samal ajal) ja veel igasuguseid muid toredaid loomi, õnneks ei olnud seal peaaegu üldse rahvast ning meil oli väga tore ja privaatne seal neljakesi ringi trippida. Roomajate majaoli ainult veidi tühi, kuid seeest saime laamat paitada ja kitsedega sõbraks. Pärast seda läksime Teddy'sesse sööma Hawaii stiilis hamburgerit, mis oli siiani parim burger, mida me saanud oleme. Seal vahel oli grillitud ananass ning salatit ja tomatit ja sibulat ja piff maitses päris liha moodi. Õhtul nüüd küpsetasime Krissuga jälle vikerkaaremuffineid, jah ta usaldas mind isegi

ennast aitama, ning tundub, et ma midagi katastroofiliselt metsa ei keeranudki. Nüüd on rahulik õhtu kodus, tsillime ja kuulame muusikat ja kirjutame teile blogi. Eks näis milliseid seikluseid järgmised päevad meile toomas on.

Nomnom.

Nr 17 - The world is our amusement park

Noh, pole jälle päris pikalt siia midagi kirjutanud, on ilmselt aeg teid veidi lõbustada.

Ühesõnaga, eelmine kolmapäev (mille me võtsime kõik neljakesi vabaks), käisime me North Shore-il Keviniga ja tema autoga. See on siis põhjarannik, kus enamus maailma kõvemaid vendi surfavad ja lohetavad ja on niisama hipid.
FANTASTILINE! Ei mingeid kõrghooneid, ega ülerahvastatust ega mitte midagi sellist, mis meil siin Waikikis on. Ma ei oska seda lihtsalt normaalselt sõnadesse panna. Tahtsime minna koske vaatama, aga see oli remondis ja maksis 13 dollarit nägu, veits mõttetu. Võimalik, et läheme kunagi sinna ikka tagasi enne, kui siit minekut teeme.
Selle asemel leidsime rannast päris suure kaljurahnu ja hüppasime eriti kõrgelt alla (isegi Mann julges seda teha, ma olen nii uhke tema üle!). Tegime seda korduvalt. See oli lihtsalt ülivinge. Osad kohalikud tegid saltosid ja muid trikke ka, aga kuna me tegime seda esimest korda (siiski võõras koht), siis me hüppasime ikka jalad ees (kes tagumik, kes jalad tegelikult höhöhöö). Käisime nii palju kohti läbi. See paik on lihtsalt fantastilise loodusega. Täiesti segane lihtsalt! Need mäed ja see ookean ja palmid ja kilpkonnad... Tripid autoga, aknad all, fantastiline loodus, päike paistab, ülichill muss mängib ja inimesed on tehtud täiesti teisest puust.. See on see õige Havai. Käisime kilpkonni vaatamas Turtle Beachil, kes sõid rannas kivide küljest vetikaid. ÜLIARMSAD! Saime pilte ka neist.
Sõime seal buss-vagunist ostetud küüslaugu-või krevette Janaga (sest Monsa ja Mann ju ei söö neid). Maitsesid lihtsalt kuradi imehästi! Ebanormaalne. Mann ja Monsa sõid mingit vürtsikat kanast ja nuudlitest valmistatud kompotti, mille kokk neile kokku keeras. Nad olid väga rahul ka sellega, ülimaitsev tai toit oli. Ja pärast 8-9 tundi trippimist ja uurimist ja Chinaman's Hati ja vaatamisi, sõitsime mööda rannikut tagasi. Tegime palju pilte ka. Niiet on, mida näidata teile.

Üleeile aga oli minul ja Mannil vaba päev. Ja siis me otsustasime, et sellel pole mõtet raisku minna ja arvasime, et rendime omale rollerid. Mõeldud, tehtud. 24 tunniks ja maksime selle eest 35 dollarit nägu. Ja siis trippsime mööda idarannikut. Päris kaugele tegelikult. Suht ebanormaalne on mööda teid umbes 40 miili tunnis kütta autode vahel ilma kiivrita ja esimest korda elus sellise asjaga sõita. I swear to god, et autosõit on selle kõrval nagu mingi käkitegu! Sõrme põletasin ka korduvalt vastu sumpsi ära, sest need kaks värdjat asja oli vaja lehmakettidega kokku punuda ja tabalukku panna. Nice.
Nägime erinevaid randu (Sandy Beach, Makapuu, Hawaii Kai jne jne jne), rikaste rajoone (vau, milliseid maju siin on!), käisime lõbustuspargis, sõitsime paar sõitu, tegime omajagu pilte, sõime karamelliõunu, iceed, mangobread-i ja läksime edasi.
Lõpuks leidsime (või noh, Mann on ekspert-navigaator/GPS) ühe mägiküla, kus sai matkata ka koseni, millest sai ideepoolest alla hüpata, aga kuna see oli 2-tunnine matk, siis me otsustasime, et jätame selle mõneks teiseks päevaks, sest vaikselt hakkas juba hämarduma ja kohalik ema oma lastega (elununnukad), kes värava juures lemonade-i müüs, arvas sama. Pealegi, inimesed tulid vastu meile üleni mudastena ja seda ei saanud me tollel hetkel endale lubada. Pärast seda sõitsime mööda väga rändom teed ja leidsime veel rändomima parkla, kuhu me sisse keerasime. Tuli välja, et seal olid vennad koos, kes lennutasid mudellennukeid ja -helikoptereid. Nii mõnna!
Kuna nad olid väga lahked ja abivalmid, siis seletasid nad meile nii mõndagi ja peale selle, et nad neid custiomiks tegid ja parandasid, siis lennutasid nad neid demonstratiivselt. Parklas kukkus manni roller ümber. Sitased lood, sest kriimud olid peal ja idee poolest peab selle eest ju kohe raha köhima. Pluss õli lekkis või lihtsalt voolas teadmata kohast normaalselt. Otsustasime, et vahet pole, homme vaatab, mis saab ja räägime ära kuidagi. Oluline, et keegi ei näe.
Lõpuks sõitsime täitsa Kailuasse välja, kus Siim töötab. Umbes tunni kaugusel Waikikist. Ja siis tulime sama teed pidi tagasi (sest rolleriga ei saa siin mööda maanteid ja kiirteid sõita). Kuna meil oli roller laenutatud kella 12ni päeval, siis Manniga arvasime, et ärkame hommikul varem üles ja tripime veel kuskile.

Ühesõnaga Mann tegi kodus veidi uurimustööd ja leidis mitte üldse kaugel meist ühe buddha templi, mis pidi päris ilus olema. Ja siis lisaks veel ühe matka, kus näeb paari koske. Noh, lebo ju, tundus nagu mõnus jalutuskäik.
Ühesõnaga mul oli seljas isiklikult lumivalged lühikesed püksid, need mustad tänavakingad, roosa pluus ja üleõlakott.
Templite kompleks oli hingematvalt ilus. Rahulik, vaikne. Täpselt selline koht, et kui ma mediteeriks, siis ma teeks seda kell 6 hommikul seal. Pöörfi.
Ja siis läksime matkale. Rada ise pidi olema keelatud, aga Mann suutis juba välja uurida, et kust peab võsasse minema, et õiged kohad üles leida.
Enne meid läks sinna mingi matkagrupp. Noh, me arvasime, et kuna nad pidurdavad hoo maha, siis me oleme nii kõvad tsikid, et leiame teise tee. Kuid siiski mitte. Läksime neile mõne aja pärast järele. Aga see polnud isegi mitte natuke seda, mida me arvasime. Tuli välja, et me ronisime keset dzunglit 5-tundi. Me ronisime üles mööda kaljusid ja 3e koske köite abil ja jõudsime lõpuks välja vana vulkaani kraatrisse. ISSAND JUMAL, MIS MATK! (ma ei tea, et ma oleks kunagi elus nii matkanud, niiet jah, see oli tõesti veidi jahmatav). Me polnud selleks ikka üldse ette valmistatud. Polnud vastavaid riideid, polnud piisavalt vett ega midagi. Mingi hetk jõudis meile järele üks nats vanem mees, kellel oli elukirjuks värvitud pea. Selgus, et ta on Stairway To Heaveni valvur (winwinwin, sest me saame nüüd iga kell sinna minna, kui ta tööl on!!)
Õnneks kohtusime poole matka peal selle sama matkagrupiga, kellega me siis seda teekonda jätkasime. Jumal tänatud, sest me poleks ise küll tagasi teed leidnud või no eks lõpuks ikka oleks.
Aga see oli FANTASTILINE! USKUMATU! ja nüüd siis on kõik lihasvalud ja muud asjad ja me töötame jälle. Mul ei ole lihtsalt sõnu selle jaoks. Miinuspooled on need, et mul on jalg täiesti puruks ja ja väljaväänatud ja ma lonkan ja et mu jalanud tuli sõna otseses mõttes ära visata ning ma pidin pool teed matkama paljajalu. Me olime sõna otseses mõttes põlvini mudas, me ronisime mööda köisi kõrgustes, mis on lihtsalt sõnuseletamatud ja me ujusime koskede all olevates basseinides. Aga oi, kuidas see seda kõike väärt oli! See oli lihtsalt sõnuseletamatult ilus. See loodus (näiteks metsikud orhideed) on ikka täiesti teine tase. Muuseas, Mann filmis ka seda. Ta filmib üldse viimastel päevadel päris palju.
Igatahes me jäime oma rollerite üleandmisega poolteist tundi hiljaks, sest pärast esimest koske arvas Mann, et tema ei ole mitte mingil juhul nõus sama teed tagasi minema, ükskõik, kui hull ka edasime ei oleks, ja maksime veidi juurde. Oma viga (kuigi see laenutaja vend helistas ja jättis häälsõnumeid meile korduvalt matka ajal), aga vägagi seda väärt. Ja nüüd siis on kõik lihasvalud ja muud värgid. Lebo.

Ahjaa, telekast tuli ükspäev Eesti film Laulev revolutsioon, ikka eriti veider oli näha midagi eesti keelset siinsest televiisorist... Väga väga lahe! Kerge koduigatsus tuli küll selle peale, külmavärinad ka.

Nr 16 - Töö, töö, töö

Mina ja mu kalamälu proovivad nüüd meenutada kõike, mis vahepeal juhtunud on. Möödunud on absoluutselt liiga palju aega viimasest postitusest.

4. juuli möödus meil siis kummimadratsitega merel, kus oli suuur pidu, inimesed oli paatide ja kõige vee peal olevaga mere läinud ning isegi bänd esines ühe paadi peal. Kummimadratsiga annab ikka sõuda mööda merd, järgmine päev olid kõigil käed valusad... Õhtul sõitsime Ala Moanasse, et näha hiiglaslikku ilutulestikku, kuid sellega oli veits keeruline, sest parkimiskohti polnud ning ilutulestik jäi meil ühe maja varju, kahju. Pärast seda läksime Knoxi juurde, kuid ei jäänud sinna eriti kauaks, pidu jätkus linnapeal hiliste tundideni...

Mingil päeval helistas mulle mu töökaaslane ning ütles, et pange end valmis ja lähme kruiisime veits ringi. Ehk siis tema ja ta sõber võtsid meid Monsaga peale ning läksime autoga mööda saart ringi sõitma. Nägime siis esimest korda selle kurikuulsa North Shore (põhja rannik) ka ära. Oli tõesti ilus, palju mägesid ja loodust ning mitte ühtegi pilvelõhkujat. Mäed siin saarel on täiesti hingematvalt ilusad, üleni rohelised, nagu muinasjutus. Käisime ära Turtle Bay's, kuid ühtegi kilpkonna seekord ei näinud, selleks, et neid näha peab veidi teise kohta minema, ranna nimi (kilpkonnade rand) tuleb välja on veidi eksitav. Pärast randa otsustasime mööda rannaäärt saarele peaaegu, et ringi peale teha. Sõitsime läbi ka mõnest natukene rikkamast rajoonist, peab tõdema, et sellises kohas elaks küll. Suured majad, merevaade, palju aknaid, 90 kraadise nurga all olevad sissesõidud ja dzungel tagahoovis. Kui kunagi palju raha on, siis võiks vabalt siia kolida ja mõnes sellises majas elada. Pärast seda kui päike oli loojunud ja kuu välja tulnud, leidsime üles sellise koha nagu Tantulus, kust avaneb kõige parem vaade Waikikile, öised linnatuled on ikka võimsad, siin on nii palju kõrgeid maju ja kõik on tuledes. Mõnikord ehk õnnestub sinna ka kaameraga minna ja seda jäädvustada.

Järgmine või ülejärgmine päev läksime Keviniga randa, Lanikai randa, mis on Kailua kõrval. See on tunnustatud kui üks maailma parimaid randu, kuid pühapäeval oli seal väga palju inimesi ning ülerahvastatuna ei olnud see just parim, Kailua olla parem, see on veidi suurem ning seega ka mitte nii rahvastatud. Samas rand oli muidugi super, eriti tahaks mainida sealset liiva, mis on valge ja ülipeenikene ning väga pehme, muidugi oli seal ka helesinine vesi ning paar palmi. Pärast mõnda tundi rannas külastasime Robbi, Kevini sõpra, kes elab seal lähedal. Tema juures kohtusime väga armsa tegelase, Kelviniga. Kelvin on siis nimelt kolme sarvega kameeleon ja meie uus sõber. Kui ta alguses Krissuga välja võtsime, siis läks ta tumedaks, ta teeb seda siis kui miski ei meeldi, kuid kohe kui ta Krissu krunni otsa ronis, läks ta hele-kollakasroheliseks ning oli omadega väga rahul. Minu juustes meeldis talle ka olla. See on väga lahe kuidas ta silmad suudavad igale poole liikuda ning täiesti erinevalt seda teha. Andsime Kelvinile süüa ka, ta sööb ritsikaid ning nägime ta keelt, mis on lihtsalt meetri-pikkune. Ühesõnaga on Kelvin siiani kõige ägedam loom, keda oleme siin kohanud (Krissu approves).

Mingil päeval käisime jälle China Wallsis, seal tähistati Scotti (meie sõprade sõbra) sünnipäeva. Sai surfata ja ujuda ja hüljest (suur pruun) näha. Meie küll vette seekord ei roninud, sest sisse sai küll lihtsalt hüpates, kuid välja tulles tuli end ajastata, et lained sind vastu kaljut sodiks ei paiskaks, laineid polnud küll väga palju, aga turvalisem oli kaldale jääda. Pealegi, nii mõnigi tuli sealt veest verisena tagasi. Pidu jätkus pärast Jay juures, pärast seda, kui mendid meid laiali olid peksnud, kus sai 6 miljoni dollari majas basseinis ujuda, grillida ja miljoni dollari vaadet nautida.

Muidu oleme kõik suht usinalt tööl käinud.. Ahjaa, Monsa sai ka vahepeal tööle, Blazin Steaksi, ta on meie grillmeister nüüd (toob karbiga küüslaugu-liha koju). Mina ja Krissu saime ka omale uue töö, loodetavasti saame alustada kolmapäeval sellega. Laupäeval käisime treeningpäeval. Koha nimi on Grylt ning see pakub veidi tervislikumat kiirtoitu, ehk siis taldrikule tuleb värske salat, riis / kartulipuder / lillkapsapüree ja sügavkülmutamata kala / kana / liha.

Kindlasti on veel midagi vahepeal juhtunud, eks siis lisame kui meelde tuleb.
Nüüd saate näha meie blogi lehel ka siinset kellaaega ning hetkelist ilma.

Nr 15 - HUGO

Tere armsad!

Krissu on põhiline kirjutaja siin ilmselgelt ja vastuseks neile, kes minu saatuse pärast muret on tundnud... olen tõesti asja unarusse jätnud, palun vabandust.

Viimane uudis minu kohta oli vist see, et ma sain täiskohaga Hugo Bossi tööle. Viimasel ajal olengi oma päevad selles poes veetnud. Playlist on juba peas. Lisaks, ma tean nüüd ülikondadest rohkem kui ükskõik kes minu tutvusringkonnast.
Ülikondadest rääkides... Hugo Boss on ülikondade kunn. Keskmise hinnaklassi suit maksab 800-900$. Laupäeval müüsin oma esimese 1000$ ülikonna, suutsin veel särgi ja lipsu ka pähe määrida. Sain mõnusalt kiita ja ka see on hea, et müügi pealt saan 9% comissionit lisaks tunnipalgale. Palka pole veel saanud küll, aga eks me näe.

Sündmustest veel nii palju, et mõni aeg tagasi käisin Monsa ja Susanna ja veel mõnede inimestega mägedes matkamas. Joe (temast on varem ka juttu olnud), kutsus meid triple peaksi hike'i tegema. Eks me olime ju KOHE nõus, ei täpsustanud väga midagi. Asja tõsidusest saime alles siis aru, kui 1/4 teest oli läbitud ja Monsal halb hakkas (tark tüdruk ei söönud hommikust), nimelt, tegemist on selle saare ühe kõige räigema matkaga. Tee ise ei olegi väga pikk, u 4h, aga tegemist on kolme mäetipuga, mis on teineteisele väga lähedal, nii et sinna minnes pidi KOGU AJA üles ronima. Ronima mööda kaljusid, puid, turnima köitega, köndima rajal, mis oli maksimaalselt 1 meetri laiune, mõlemal pool kuristik ja tuul, mis tasakaalu ikka päris korralikult kõikuma pani. Ma pole kunagi midagi nii ohtlikku teinud. Samas, seal olles sellest aru ei saanud, adrenaliini 0li veres nii palju, et kõik tundus väga OK. Järgmise päeva lihasvalu oli ka fantastiline, valutasid lihased, mille olemasolust ma isegi ei teadnud.

Rohkem uudiseid mul polegi, Hawaii kohta elan üpris igavalt hetkel, aga ma ei kurda.
Nüüd on mul kaks vaba päeva, polegi veel kindel, mida nendega ettevõtta. Vaatame.

Olge tublid,
J

Nr 13 - Hetkel veel nimetu

Kuna ma tahtsin tänase märkimisväärse päeva puhul sissekande teha, aga pean hommikul 5ks tööle minema ning ei viitsi hetkel väga pikalt kirjutada, siis mainin ära ainult põhilise.

PALJU ÕNNE 60-ndaks pulma-aastapäevaks mu kallile vanatädile ja vanaonule!

Mina ja mu kalamälu proovivad nüüd meenutada kõike, mis vahepeal juhtunud on. Möödunud on absoluutselt liiga palju aega viimasest postitusest.

4. juuli möödus meil siis kummimadratsitega mere, kus oli suuur pidu, inimesed oli paatide ja kõige vee peal olevaga mere läinud ning isegi bänd esines ühe paadi peal. Kummimadratsiga annab ikka sõuda mööda merd, järgmine päev olid kõigil käed valusad... Õhtul sõitsime Ala Moanasse, et näha hiiglaslikku ilutulestikku, kuid sellega oli veits keeruline, sest parkimiskohti polnud ning ilutulestik jäi meil ühe maja varju, kahju. Pärast seda läksime Knoxi juurde, kuid ei jäänud sinna eriti kauaks, pidu jätkus linnapeal hiliste tundideni...

Mingil päeval helistas mulle mu töökaaslane ning ütles, et pange end valmis ja lähme kruiisime veits ringi. Ehk siis tema ja ta sõber võtsid meid Monsaga peale ning läksime autoga mööda saart ringi sõitma. Nägime siis esimest korda selle kurikuulsa North Shore (põhja rannik) ka ära. Oli tõesti ilus, palju mägesid ja loodust ning mitte ühtegi pilvelõhkujat. Mäed siin saarel on täiesti hingematvalt ilusad, üleni rohelised, nagu muinasjutus. Käisime ära Turtle Bay's, kuid ühtegi kilpkonna seekord ei näinud, selleks, et neid näha peab veidi teise kohta minema, ranna nimi (kilpkonnade rand) tuleb välja on veidi eksitav. Pärast randa otsustasime mööda rannaäärt saarele peaaegu, et ringi peale teha. Sõitsime läbi ka mõnest natukene rikkamast rajoonist, peab tõdema, et sellises kohas elaks küll. Suured majad, merevaade, palju aknaid, 90 kraadise nurga all olevad sissesõidud ja dzungel tagahoovis. Kui kunagi palju raha on, siis võiks vabalt siia kolida ja mõnes sellises majas elada. Pärast seda kui päike oli loojunud ja kuu välja tulnud, leidsime üles sellise koha nagu Tantulus, kust avaneb kõige parem vaade Waikikile, öised linnatuled on ikka võimsad, siin on nii palju kõrgeid maju ja kõik on tuledes. Mõnikord ehk õnnestub sinna ka kaameraga minna ja seda jäädvustada.

Järgmine või ülejärgmine päev läksime Keviniga randa, Lanikai randa, mis on Kailua kõrval. See on tunnustatud kui üks maailma parimaid randu, kuid pühapäeval oli seal väga palju inimesi ning ülerahvastatuna ei olnud see just parim, Kailua olla parem, see on veidi suurem ning seega ka mitte nii rahvastatud. Samas rand oli muidugi super, eriti tahaks mainida sealset liiva, mis on valge ja ülipeenikene ning väga pehme, muidugi oli seal ka helesinine vesi ning paar palmi. Pärast mõnda tundi rannas külastasime Robbi, Kevini sõpra, kes elab seal lähedal. Tema juures kohtusime väga armsa tegelase, Kelviniga. Kelvin on kolme sarvega kameelion ja meie uus sõber. Kui ta alguses Krissuga välja võtsime, siis läks ta tumedaks, ta teeb seda siis kui miski ei meeldi, kuid kohe kui ta Krissu krunni otsa ronis, läks ta hele kollakasroheliseks ning oli omadega väga rahul. Minu juustes meeldis talle ka olla. See on väga lahe kuidas ta silmad suudavad igale poole liikuda ning täiesti erinevalt seda teha. Andsime Kelvinile süüa ka, ta sööb ritsikaid ning nägime ta keelt, mis on lihtsalt meetrite pikkune. Ühesõnaga on Kelvin siiani kõige ägedam loom, keda oleme siin kohanud.

Mingil päeval käisime jälle China Wallsis, seal tähistati Scotti (meie sõprade sõbra) sünnipäeva. Sai surfata ja ujuda ja hüljest (suur pruun) näha. Meie küll vette seekord ei roninud, sest sisse sai küll lihtsalt hüpates, kuid välja tulles tuli end ajastata, et lained sind vastu kaljut sodiks ei paiskaks, laineid polnud küll väga palju, aga turvalisem oli kaldale jääda. Pidu jätkus pärast Jay juures, kus sai 6 miljoni dollari majas basseinis ujuda, grillida ja miljoni dollari vaadet nautida.

Muidu oleme kõik suht usinalt tööl käinud.. Ahjaa, Monsa sai ka vahepeal tööle, Blazin Steaksi, ta on meie grillmeister nüüd. Mina ja Krissu saime ka omale uue töö, loodetavasti saame alustada kolmapäeval sellega. Laupäeval käisime treeningpäeval. Koha nimi on Grylt ning see pakub veidi tervislikumat kiirtoitu, ehk siis taldrikule tuleb värske salat, riis / kartulipuder / lillkapsapüree ja sügavkülmutamata kala / kana / liha.

Kindlasti on veel midagi vahepeal juhtunud, eks siis lisame kui meelde tuleb.
Nüüd saate näha meie blogi lehel ka siinset kellaaega ning hetkelist ilma.
Varsti tuleb mõni pilt ka, ausalt!

Nr 12 - Chicken in the jungle

Päevad mööduvad nii kiiresti ja tegemist on nii palju, et blogi jääb tihti peale teisejärguliseks.

Mina olen vahepeal usinasti tööl käinud ja siiani olen rahul oma tööga, isegi päris põnev on kohvijooke teha. Janal on vaja Hugo Bossis töötamiseks läbida 14 testi arvutis ning teha paar treeningpäeva ning siis saab täiskohaga tööle hakata. Krissu sai ka omale lõpuks kaks tööd, Berninis, mis on itaalia restoran ning Morimotos, mis on jaapani restoran, kuid viimase kohta ta võibolla lükkab tagasi, lihtsalt ei jää aega seal käimiseks.

Neljapäeval, 30.06, käisime hommikul väiksel matkal. Matkasime koos sõbra Knox'iga Manoa Fallsi juurde. See oli siiani kõige lahedam koht, kus me käinud oleme. Juba parkla oli väga eksootiline, nimelt on siin maal väga normaalne see, et kanad ja kuked elavad vabas looduses, junglis, metsas, kus iganes, meie küll polnud varem ühtegi näinud, aga seda seepärast, et kanad Waikikis ei ela, kui linnast välja minna on kõik kohad kanu ja kukki täis. Natukene koduse tunde tõi kanade ja kukkede nägemine peale. Teekond ise algas läbi ühe veidi pargi laadse kohta, kus kasvasid kõige suuremate lehtedega puud ja taimed, näiteks megasuured paradiisilillede põõsad ja muud suured põõsad, kus olid värvilised õied otsas, mida ma näinud olen. Selle läbinud, läks tee edasi läbi dzungli, seal olid bambused, mudane tee, väga niiske ja palju palju muid taimi, mis olid lihtsalt hiiglaslikud, eriti puud mis olid 1,5m läbimõõduga. Tee ise oli siis mudane ja veidi libe ning suht kivine, kuid midagi eluohtlikku seal ei olnud ning vaade, mis avanes lõpus oli hingematvalt ilus. Nimelt vaatas meile raja lõpus, mis oli umbes poole tunni tee, vastu kõrge ja suhteliselt peenikene kosk. Mäenõlv, mille otsast kosk kukkus, oli täis igasuguseid taimi ja see nägi väga ilus välja, taimed saavad seal kasvada, sest kuna saar on põhiliselt täis laavakive, siis nende sees on väga palju toitaineid ning taimedel on suhteliselt lihtne laavakivide peal kasvama minna. See väike matk tekitas meis kõigis kohe tahtmise veel ja veel looduses ringi matkata ning aina keerulisematesse kohtadesse turnida. Siinne loodus on lihtsalt nii võrratu, et meie kodulinn Waikiki muutub juba rõvedaks ning tahaks hoopis tõelisemat Hawaiid kogeda.

Reedel käisime Jana ja Susannaga Waikele Outlet keskuses natukene shoppamas. Päris suur koht ning poode jagus, kuigi mõned poed olid vaatamata allahindlustele endiselt päris kallid. Mõne meenega suutsime sealt ka tagasi tulla ning enne ärasõitu tuleb seal pikemalt aega varuda ilmselt.

Pühapäeval võtsime osa Luau'st, mis on kohalik pidusööma, pakuti erinevaid puuvilju, juurvilju, maiustusi ning laavakividel grillitud siga, millel oli õun suus. Ühtlasi sai proovida mõningaid täpsusviske mänge ning teha suure ühise grupipildi. Kohal oli ports eestlasi ning kohalikke ja muid sõpru. Õppisime tegema ka Lai'd, mis on siis lilledest kaelaehe, seda võib teha ka randme ümber. Kohaliku kombe kohaselt ei tehta seda kunagi iseendale, vaid kingitakse sõpradele, sugulastele või kallistele inimestele. Seda pole üldse keeruline tegelikult teha, vaja on ainult niiti, nõela ja lilleõisi.

Kuna mina olen endiselt ja alati suhteliselt varajane ärkaja (võrreldes teistega), siis otsustasin teile blogi kirjutada. Täna, esmaspäeval, 4. juulil, on Ameerikas iseseisvuspäev ning selle puhul on suur ilutulestik ja pidu igal pool. Kell on 11 hommikul ning ma istun meie lanai peal ja väljast on päris valjuhäälset muusikat kuulda juba umbes tund aega. Tundub, et on aega ka teised püsti ajada ja minna vaatama, mida siis 4. juuli endast kujutab. Inimesed üle saare tulevad täna Waikikisse, et vaadata ilutulestikku (see pidi olema suurem, kui terve Eesti uusaasta ilutulestik kokku) ja tähistada rõõmsalt oma riigi iseseisvumist.

Nr 11 - Party on a boat

Heiheiheiheii

Ma pole küll väga ammu siia kirjutanud...

Viimased päevad on väga mõnusad olnud. Pühapäeval käisime purjetamas Waikiki ranna lähedal. Tripi korraldas Joe, keda me tunneme Kevini kaudu. Nimelt, mõni aeg tagasi käisime Hard Rock Cafe's Joe bändi esinemist kuulamas. Väga hästi mängivad poisid... ja eks nad ole niisama ka super toredad, muusikud ikka ju.
See, kuidas me sinna laevale üldse saime oli mõnus üllatus. Joe oli kõikidele oma sõpradele ära öelnud, et estonian girlsidega aega veeta. Ometi polnud me päris üksi. Lisaks meile tuli laevale ka bändi trummar Brandon kahe Ameerika tüdrukuga ning loomulikult oli laeval ka kapten Jeff oma naise Heleniga. Jeff on tõeline merekaru. See laev polnud tegelikult tema omagi. Ta teenib elatist sellega, et ta hooldab rikaste jahte ja purjekaid. Tuli välja, et ta on omamoodi selle sadama kuningas: tunneb KÕIKI seal. Joe ütles, et purjetamise alal on ta "the guy to go to". Tema kaasa Helen oli 15 aastat karatet õpetanud ning nüüd on tal oma jooga stuudio... 40-aastates naise kohta on ta VÄGA hes vormis.
Veetsime terve päeva merel. Ujusime surfilaudade ja bodyboardidega, grillisime ja päevitasime, kuulasime muusikat... terve aeg oli nägu naerul ja süda õnnelik.

Õhtu läks edasi Kevini juures, kuhu ilmusid ka teised bändi liikmed. Grillisime hot doge ja burgereid... no ikka neid õigeid ameerika burkse Justini (Kevini majakaaslase) secret recipe extra spicy sauce'iga. JAA loomulikult grillisime vahukomme.
Dustin mängis terve õhtu kitarri, Rocky ja Joe laulsid. Ka Eesti jäänud esindamata. Monsa rääkis lõpuks Krissu ära ja ta esitas "Nii vaikseks kõik on jäänud", üksinda! Pärast laulsime Krissuga veel duetti... ja üldse õhkkond oli väga vaba ja rahulik.

Eile käisin Hugo Bossis, kus ma nüüdsest tööl olen. Eelmine nädal käisin ühel vestlusel, mille ma läbi sain ja eile kohtusin põhibossiga, kes nägi välja nagu Robert De Niro Hugo Bossi ülikonnas. Ma meeldisin neile väga. Homseks pean õppima kogu Hugo Bossi ajaloo ja bränditüübid selgeks. Lisaks pean läbi tegema 14 koolitust internetis selle nädala jooksul. Kollektiiv on juba praegu mulle lähedaseks saanud. Väga internatsionaalne ja elegantne koht. Ma olen väga õnnelik. Sain sinna kahjuks tänu valele. Nimelt, ma ütlesin, et jään Hawaiile vähemalt aastataks. Õnneks ma kuulsin, et kahe kuu pärast tuleb sinna tagasi üks töötaja, kes praegu dekreedis on. Loodan, et lõpuks kõik laabub. Lisaks, rääkis De Niro, et kui ma oma jala juba Hugo Bossi ukse vahele saan, siis võin põhimõtteliselt ükskõik kus maailmas Hugo Bossi poes tööd saada. Väga rõõmustav!

Mõnusat ilma teile,
Jana

Nr. 10 - Peanut butter jelly time!

Krissu:

Esiteks tahstin ma seda öelda, et me oleme kõrvalkorteriga nii ühte kasvanud, et esiteks ei koputa enam keegi mitte ühelegi uksele ja teiseks, see on suht normaalne juba, kui sa käid oma korteri inimestega väljas ning siis tuled tagasi tuppa ja avastad, et üks kuuevarbaline poiss triigib oma särki meie juures. Miks mitte?

Tegelikult on Betija ja Edvins väga muhedad lõunanaabrid meil. Nemad õpetavad meile läti keelt ja meie.. Inetu aga tõsi, et Janno ja Harri õpetavad Edvinsile asju nagu "ma armastan sind", "sul on ilusad tissid", " tervis sulle, seks mulle", "tere, tere traktors" ja muud eluks vajalikud laused.

Mis me siis veel vahepeal teinud oleme? Me oleme käinud Siimul Kailua rannas külas (ta töötab seal surfiinstruktorina, muuseas). Me oleme armunud randa. See on uskumatu. Ja teate, mis on veel uskumatum? See, kui vähe inimesi seal on. Ning see, et kuna see on tuuline rand, siis seal surfareid ei ole, seal on kite- ja windsurf-vennad. Tahaks juba hirmsasti surfamist proovida, aga peab veits veel ootama, sest Siim ütles, et kolmetunnine koolitus maksab umbes 300 dollarit. MIDA?! Selle ajaga ei lasta vettegi veel. Mõttetu. Ja Siim arvas, et ta käib veits tööl, kogub raha, hangib varustuse (sest siin maksab see kordades vähem, kui meie kallil kodumaal) ja siis õpetab meile ise. Tsill!

Õigus, jaanipäev oli ju hiljuti. Ühesõnaga see korraldati siis Makapuu rannas. Mann jäi koju, sest ta sai tööle kohvipoodi ja pidi alustama päris varakult hommikul. Sama lugu oli Siimu ja Susannaga. Pealegi, mitte keegi meist ei teadnud, kuidas me tagasi oleks pidanud saama. Aga kuidas meie sinna saime? Meie ride oli tõstetud maasturi kastis. Urises päris hästi. See kuulub Sandra sõbrale, kes on siia Bangladeshist kolinud ja elanud.. 6 aastat äkki juba? Midagi sinna kanti. Suht pisike ja sõbralik vend. Ja no.. Meie ride oli ikkagi pöörfi.

Jõudsime siis sinna ja enamus meie omasid juba olid kas sujuvalt lebos või teel sinna. Nagu jaanipäev ikka. Kes laulis kitarri saatel, kes röökis ipodi taustal. See on viimastel päevadel meile ikka imeimeimekiiresti mõjuma hakanud. Mida? Kas viinaajastu on möödas? Tegime ka meie väikse laulujupi kanal 2 suvereporteri jaoks :D Ehk isegi näidatakse seda, eks näis, natukene loodame, et mitte.

See selleks. Jaanipäev oli tegelikult lahe. Peale selle, et seal oli umbes 40-50 eestlast, oli seal ka kohalikke. Kellest umbes pooled elasid meie tänaval (jap, Lilioukalani tänav tundub olevat see parim). Vihma sadas ka veidi. Aga no Eesti vihmaga pole see ikkagi võrreldav. See on nagu mingi nats udukat vms. Kuigi ma kuulsin, et ka teil oli see aasta hea ilm olnud. Noh laulud lauldud ja tõrvikud põletatud, siis otsustasime tüdrukutega, et on aeg tagasi hakata liikuma Diamondheadi, sõprade juurde. Kevin tuli meile järele. Meie nunnukas, kes ikka hoolitseb päris palju meie eest. Muuseas, meie inimesed arvavad, et ta on kohalik gängster. Hahaha! Tätoveeritud, surfar, suht kapp, nats gängsteri vuntsi ka.. Jap, võib küll sellise mulje jätta.

Muuseas, homme tuleb üüriraha ka ära maksta, aga küll hakkama saame, siin on soe, niiet.. Ärge muretsege, tänavale me ikka ei jää :)

Mann:

Mina siis sain vahepeal omale tööotsa, mis on Seattle's Best Coffee kohvikus. Olen nüüd ametlikult varasema kogemusega (siin lihtsalt peab natukene oma karjääri ilustama, et paremat tööd või üldse tööd saada) barista. Ülesandeks on kohvijookide tegemine, kassa ja erinevate saiakeste / koogikeste / võikude müümine ja vajadusel soojaks tegemine. Palk on küll miinimumi lähedane, aga vähemasti on töö ja tegemist. Kuigi järgmisel nädalal sain vaid 3 tööpäeva, millest üks hakkab hommikul kell 5 (jep, meie kohvik avatakse hommikuti kell 5:30, seega minust saab väga varajane ärkaja). Natukene enne selle töö saamist sain omale ka teise töö, mis on ühes cateringi firmas ettekandjana üritustel, seda on kahjuks ainult kord nädalas või nii, seega sellest ei ela ära, kuid tundub päris põnev ning ühtlasi saan mööda saart veits reisida ja loodetavasti põnevaid kohti näha.

Eile ehk siis laupäeval käisime õhtul Kevini juures grillimas, nad olid just omal maja esise võsast puhtaks teinud ning saime selle ka kohe sisse õnnistada. Tegime väiksed hot dogid, burksid ja vahukommid ning täitsa tore oli. Proovisime ka peanut butter jelly võileiba, mis koosneb siis saiast, moosi laadsest asjast ja pähklivõist. Polnudki kõige hullem, Krissu küll krimpsutas nägu, kuid mulle täitsa meeldis, Janale vist ka. Kuigi peab tõdema, et vanaema moosist tunneme küll kõik puudust. See kohalik keemiline moos ei kõlba mitte kuhugi, mitte et me seda sööks, siin polegi millegagi eriti moosi süüa.

Vanaemade moosi terviseks!

Nr. 9 - Kookospähkel

Jana / Monsa: Kokkuvõtvalt viimasest kahest nädalast.

Oma SSN numbrid saime kätte esmaspäeval kuuendal juunil. Tuberkuloosi test on meil tehtud ja käimas on pingeline tööotsimine.

Susanna ja Siim pidid jõudma esimesel juunil kell 21.00, neil ei olnud midagi peale meie aadressi ja meie majja ei saa sisse ilma kiibita. Nii me siis istusime Jana ja Krissuga 6 tundi maja ees ja ootasime meeleheitlikult. Vahepeal helistasime lennujaama ja saime ebamäärase info, et lend lükati viis tundi edasi, aga kuna me lennunumbrit ei teadnud, siis ei saanud me kindlad olla, et tegemist on ikka sama lennuga. Õnneks ootas Kevin meiega koos ja viskas paar head nalja ka, mille tulemusena meile politsei kutsuti - me naersime lihtsalt reaalselt liiga kõvasti. Politsei palus meil veidi vaiksemalt võtta ja sõitis minema. Peale umbes 9000-sse taksosse ja shuttle'isse sisse vaatamise jõudis Susanna ja Siimu shuttle. Ilma kohvriteta. Issand, kui õnnelikud me olime. Selleks hetkeks oli kell 4am - sai rahus magama minna. Järgmisel päeval said Susanna ja Siim on kohvri ka kätte. Õnneks.

Reede oli siis first friday, millest selleks hetkeks olid kõik meile rääkinud, kus terve China Town on rahvast täis ja igal pool pidu. See toimub iga kuu esimesel reedel. Enamasti viiakse üritust läbi klubides, aga kuna meie seltskonnas on kaks alaealist, siis sisse me kuhugi ei läinud. Enne sinna minekut läksime jahisadamasse ühe suure veidi vanema paadi peale. Selle omanikku me ei teagi, sattusime sinna oma kohalike tuttavate kaudu. Istusime ja nautisime õhtut katusel :D, kus oli mõnus magamiskoht varju all, ülikõrge laud, mille all (!) oli aken alumisele korrusele ja ka päevitamistoolid. See paat oli esiteks kõige suurem ümbruskonnas ja teiseks väga awesome! Mõnus ilm, seltskond ja reggae-muusika.


Järgmine päev käisime Krissu, Siimu, Susanna ja Keviniga Cromwells'is, kohalik surfispot, millest meil pilte ei õnnestunud teha, sest sinna saamiseks tuli mööda kiviäärt ronida ja kiviseinast kinni hoida samal ajal kui lained läbi jalgade uhusid. Mina
sain esimesel sammul läbimärjaks. Mõnikord ehk üritame kaamera sinna kuivalt kaasa vedada. Koht ise pole tuntud isegi kohalike seas ja on lihtsalt fantastiline. Vette hüppamine oli see


lihtne osa, väljasaamine aga.. Väga hullult tuli ennast ajastada laienetega, sest need olid tormi tõttu nii suured, et tõmbasid su ilma mingisuguse vaevata tagasi vette, kui sa üritasid läbi riffide tagasi roniga (seal olid mõned astmed ka ikka). Teine variant oli mööda kahjuseina üles ronida. Kohalikele on see igal pool ainus normaalne viis, kuidas veest välja ronida.

Nädalavahetus möödus rahulikult, Harry Potteri maratoni ja tormiga. Pühapäeval viisid Kevin ja Jay meid China wallsi ja Sandy beachile. Esimene polnud isegi rand, vaid kaljuäär, kust kõvemad surfarid vette hüppasid. Koha nimeks pole niisama China walls e Hiina müür. Iga kümnes laine on nii suur ja pikk, et kõrgemalt vaadates tundub nagu kalda poole liiguks hiiglaslik sein. Krissu tahtis küll ujuma minna aga kuna surfarid rääkisid seal, kuidas üks nende seast oli ka sinna vette hüpanud ja siis vastu kahjurahne sodiks pekstud lainete poolt, siis otsustasime me kõik, et see pole vist meie jaoks. Pealegi, isegi vend, kes läks vette oma sõpru filmima, kandis seal kiivrit. Sandy beach on teine koht, kus hullumeelsed surfikutid andrenaliinilaksu saamas käivad. Lained murduvad nii lähedal rannas, et vette on isegi võimatu siseneda. Peab ära tundma õige hetke, mil lainesse sukelduda. Kõrvalkorterist läti poiss oleks seal äärepealt eelmisel päeval ära uppunud. Sa kaod sinna trummlisse ära ja siis on kõik. Me ei läinud ka seal ujuma, loomulikult.



Rohkem reisida pole me kahjuks veel jõudnud. Tegeleme intensiivselt tööotsingutega. Varsti hakkavad lähenema rendi- ja telefoniarve tähtajad, mille pärast olukord on eriti pingeline.
Aga küll me lõpuks hakkama saame:)!

Nüüd võtsime ette Twilighti maratoni, et ikka oleks kõik osad ära nähtud enne, kui uued osad kinno jõuavad.

Mann: Teised kõik läksid pühapäeval randa, kuid meie Krissuga otsustasime ette võtta väikse matka. Mõtlesime siis, et kõnniks mööda rannaäärt nii kaugele kui annab, saab natukene päikest ja ka trenni teha veidi. Tuli välja, et mööda randa väga kaugele ei saagi, kuid see-eest puutusime kokku väga huvitavate asjadega. Kõige pealt jalutasime läbi pargist / rannast, mis nagu välja tuli oli geirand. Veidi kahtlane hakkas küll, kui ümberringi olid ainult mehed. Sealt edasi tuli vastu Waikiki Aquarium, mis tundus täitsa tore ning ükspäev ehk isegi külastame seda. Lootuses tagasi liiva peale saada tuli vastu hoopis hunnik maju ja väga kivine rannaäär. Kui välja jätta fakt, et natukene veider oli majade vahel bikiinides trippida (lootsime ju siiski rannas kõndida), oli tegelikult päris kena seal kõndida, suht varsti tulid vastu ka vähe rikkamate inimeste villad, suurepärase merevaatega loomulikult. Pärast mõningast kõndimist jõudsime järjekordsesse beach parki, kus oli ainult muru ja kaljune rand. Pärast veel mõningast kõndimist jõudsime ühe liivasema rannariba juurde, suure hurraaga läksime sinna viivast teest alla ning nähes paari inimest ujumas, mõtlesime isegi seda teha. Jõuame siis inimestele natukene lähemale, seal oli ikkagi suhtelistelt kivine / koralline mereäär, tuli välja, et seal on veel üks mees, kes ei ole vees, seisis täiesti püsti oma täies alasti hiilguses. Võh. Leidsime, et me siiski ei soovi seal ujuda ning läksime suurema tee äärde tagasi. Õnneks polnud enam väga kaugele vaja minna, varsti jõudsime juba Diamond Headi ranna äärde, see oli küll endiselt veidi kivise vee-alusega, kuid sobis meile küll. Alguses kahtlesime kas minna või mitte, sinna viis väiksem teerada, sest rand ise oli päris palju all pool, küsisime siis ühe kohaliku käest, kas seal ujuda saab ning ta ütles, et saab küll, kohe pärast teda tuli üks Peruu mees, kes ütles, et see on väga ilus rand ning tulge muidugi. Eduardo osutus väga toredaks inimeseks ning on meid juba kahte restorani tööle soovitanud, eks näis kas ka töökoha seal saame. Ühtlasi saime esimest korda ära proovida surfilaua peal olemise. Saime surfilauaga lainega kaldasse sõita, täiega lahe. Mõnda aega siis peesitasime seal rannal ning vaatasime kaugustes olevaid surfareid. 4 ajal hakkas vesi tõusma ning niigi kitsast rannaribast ei jäänud suurt midagi enam alles ning olime sunnitud edasi liikuma, mõtlesime, et veel koju minna ei taha ning kõndisime natukene veel edasi. Nägime üleni roosat (ja ma ei liialda hetkel) maja, mille garaaźi uksele oli joonistatud Hello Kitty (Krissu lemmik) ning paar maja sealt edasi leidisme ühe tühja maja, mille hoovis kasvas palm, mille otsas olid kookospähklid. Esialgu arvates, et ainult rohelised on söödavad läksime lõpuks ikkagi tühjade kätega koju, kuid järgmisel õhtul naasesime Chris (üks kohalik, lätlase sõber) autoga, et ära tuua maas vedelenud pruunid kookospähklid, mille suutsime ka kodus lahti muukida ning ennäe, tuligi välja täiesti söödav kookospähkel, mille poisid suutsid edukalt vastu äärekivi katki keha (hiljem tegin mina seda ka saialõikamise noaga, polnudki väga keeruline). Saak oli täitsa rahuldav, saime 5 pruuni, millest 4 on juba ära söödud ning ühe rohelise, mis osutus täiesti tooreks ja mitte söödavaks. Igatahes pärast selle majani jõudmist ja täiesti edutut kookospähkliga teise puuotsas oleva kookospähkli viskamist, keerasime otsa ringi ja tulime koju tagasi. Pärast google mapsist vaadates tuli välja, et olime teinud 10km pikkuse tiiru, väga meeldiv ja tore rännak oli. Hiljem omakorjatud kookospähkleid süües oli ka väga tore ja õnnelik tuju, varsti peaks sinna tagasi minema, ehk leiab veel kookospähkleid puu alt :) Muidu poes maksaksime selliste eest 5-8 dollarit, olgugi, et need on suurema kesta seest juba välja võetud, ei ole ka mingi ime, neid ise välja urgitseda, oma saadud on ikka parema maitsega.

Ma ei saa mainima jätta ka seda, et eile ostsime poest maisitõlvikuid ning mina sõin neid esimest korda ja olen vist veidi armunud. Kergelt keedetult ja väikse võiga on need superluks. See on päris toitev ning mitte üldse väga kallis (5tk maksid umbes 25 kr), seega saame mõnda aega neist toituda, kuniks üle viskavad, seega, et te teaksite, et me ei nälgi siin, ning sööme ikka nii korralikult kui saame.

Päikest ja häid toite!

Muinasjutulised saared

Hawaii saarestikku kuulub 132 saart, neist 8 on asustatud.

HAWAII (inglise keeles Big Island) ehk Suur Saar on kagupoolseim ja suurim saar Hawaii saarestikus. Hawaii ehk Big Island on noorim saar saarestikus – umbes 800000 aastat vana. Saare pindala on 10 506 km2, mis moodustab 63% Hawaii osariigi territooriumist. Saare enda pikkus põhjast lõunasse on peaaegu 150 km ning laius läänest itta 129 km. Hawaii rannajoon on 430 kilomeetrit pikk. Saarel elab 173 057 inimest.

Mägine saar on kujunenud viie kilpvulkaani liitumisel. Neist kirdepoolseim ja vanim Kohala on kustunud. Mauna Kea ja Mauna Loa on uinunud vulkaanid. Viiest vulkaanist noorim Kilauea on tegevvulkaan. Hawaii saarestiku suurim saar on vulkaanilisim, seal on unikaalne võimalus näha loodusjõude toimimas. Saare lõunarannikul tegutsevast väsimatust Kilauea vulkaanist (tegutseb vahetpidamata alates 1983. aastast) voolab pidevalt laavat välja ning sellest tekib maismaad juurde.

Hawaii on ainus USA osariikidest, kus tekib territooriumi juurde.

Enamik saarest koosneb kahe saare keskossa jääva vulkaanihiiglase Mauna Kea ja Mauna Loa laavaväljadest. Mauna Loa laavavool ähvardas veel 1984. aastal saare idarannikult pühkida rohelusse uppuva väikelinna Hilo. Saar jaguneb klimaatiliselt kaheks. Ida poolel Hilos on väga niiske ja troopiline, vihma sajab umbes 330 cm / aastas. See tähendab, et sisuliselt iga päev tuleb natuke vihma. Hawaiilased armastavad selle kohta öelda, et kui poleks vihma, siis poleks ka vikerkaart ja vikerkaart näeb Hawaiil olles väga tihti. Lääne poolel asetsevas Konas on aga kuiv, päikseline ja soe, vihma sajab keskmiselt 58 cm / aastas. Hilo on saare suurim linn koos 42000 elanikuga.

Hawaiil on esindatud 11 kliimatsooni. Maastik vaheldub karmist vulkaanilisest lopsaka troopikani.

Hawaiil on suured kohvi‐ ja orhideede istandused.
Keskmine veetemperatuur aasta lõikes on 24 kraadi.

Saare idapoolseim punkt on Kumukahi neem. Saare lõunapoolseim punkt Ka Lae on ühtlasi USA lõunapoolseim ning seda kutsutakse seetõttu ka South Point’iks. Põhjas tipneb saar Upolu neemega ja läänes Keahole’i neemega.

Big Island’l asub maailma kõrgeim mägi Mauna Kea. Mauna Kea kõrgus merepinnast on 4169 m, allpool merepinda on aga 9754 m, seega merepõhjast mõõdetuna on mäe kõrgus 13923 meetrit. Mauna Kea Observatooriumis asub ka maailma suurim teleskoop. Suurest kõrgusest hoolimata on saare pinnamood vähe liigestatud ja valdavad on lauged nõlvad. Põhjuseks on see, et vedel basaltlaava voolas mööda laugeid nõlvu alla ja moodustas tardudes laugete nõlvadega kilpvulkaani. Ka on tardunud basalt praguline, mistõttu vihmavesi ei moodusta suurtel aladel jõgesid ega uurista orge, vaid voolab kaljupragudesse. Erandiks on Kohala vulkaani idanõlv, mis on liigestatud orgudega ja ranniku lähedal pankadega.

Saare kõrgeim ja tuntuim kosk on Akaka kosk.

Big Island oli ka kuningas Kamehameha I sünnipaigaks. Ta sündis Põhja Kohalas. Kuningas Kamehameha I ühendas kõik Hawaii saarestiku saared ühtsete seaduste alla. Kamehameha suri Kailua‐Konas 8. mail 1819.


MAUI (inglise keeles The Valley Isle) ehk Orgude Saar on lopsakas ja troopiline Hawaii saarestiku suuruselt teine saar. Maui saare puutumatu lopsakas loodus on murdnud oma tee miljonitele piltpostkaartidele ja posteritele. Pea kõikjal, kus midagi tahetakse reklaamida valussinise merevee, kiiskavkollase liivaranna ja nende kohal nõtkuvate sihvakate palmide abil, on suure tõenäosusega ekspluateeritud just selle saare maagilisi vaateid.


LANA'I (inglise keeles The Pineapple Isle) ehk Ananassisaar on eksklusiivne. Lanai’d peetakse privaatsaareks. Siia rajatud kaks maailmaklassi luksuskuurorti on väikese ananassisaare muutnud jetset rikaste pelgupaigaks, mida vähesed teavad. Siin puhkavad Saudi printsid ja staarid igalt elualalt. Luksushotellides on eksklusiivsed restoranid, spaad, maailmaklassi golfiväljakud jne.

Neist väljaspoole jääv saar on aga säilitanud endisaegade ilme ja atmosfääri. Siin leiab valgeid liivarandu, vulkaanilisi kaljumoodustisi, metsikult ilusaid kohti, vihmametsi, ananassiistandusi ja ühe 3000 elanikuga linnakese.


MOLOKAI (inglise keeles The Friendly Isle) ehk Sõbralik Saar on peidetud ja sõbralik saar. Molokai on Hawaii hästi hoitud saladus. Kõige ebakommertslikum ja vaiksem Hawaii saarte hulgas. Ei hamburgereid, ei valgusfoore ega ühtki palmist kõrgemat hoonet. Seal on Hawaii pikimad inimtühjad liivarannad ning imelised rohelusse mattunud orud. Molokai on ainus saar, kus üle poole kohalikest kohe ongi kohalikud ‐ s.t. sünnipärased hawaiilased. Elanike arv on ligi 7000.


KAUAI (inglise keeles The Garden Isle) ehk Iluaedade Saar. Troopiline ja paradiisiaia saar Kauai on Hawaii saarestiku suurtest saartest vanim – vanusega ligi 5,5 miljonit aastat. Kauai’l on Vaikse ookeani Suur Kanjon ‐ Waimea.

Seal on palju troopilist rohelust ja seda on ära kasutanud paljud Hollywoodi režissöörid, kes oma võtteplatsid tihti just sinna üles seavad. Seal on filmitud üle 73 filmi ja teleshow alates aastast 1933, näiteks stseene sellistele tuntud filmidele nagu Jurassic Park, Kuus päeva ja seitse ööd, South Pacific, Sinine Hawaii, Teadmata Kadunud jt.

O'AHU (inglise keeles The Gathering Place) ehk kohtamispaik. Oahu on Hawaii asustatud saarte hulgas suuruselt kolmas. Võrreldes teiste saartega on see väga asustatud ‐ siin elab 75% saarestiku 1,2 miljonist elanikust. Lisaks lugematud turistid kõikjalt maailmast.

Oahu on vastuoluline. Võtmesõnaks on action ‐ saarel on mida teha ja seda igale maitsele. Hawaii pealinn Honolulu, mis paikneb Oahu lõunarannikul, on ultramoodsate pilvelõhkujatega elust pulbitsev linn.

Saare põhjaranniku vapustavad rannad on maailmakuulus surfarite Meka. Oahul on suured kaubanduskeskused, kus moodne kaup on vastapandamatult odav. Šoppamine on üks arvestatavaid, sealjuures meeli ülendavaid ja rahakotti kergendavaid ajaviiteid saarel. Ööelu on kirev.

NI'IHAU ehk Keelatud Saar

Niihau on Hawaii saarestiku väikseim asustatud saar. Saar on umbes 30 km pikk ja 10 km lai, elanikke on 250.

See saar on eraomanduses. Saare ostis 1863. aastal 10 000 dollari eest Elizabeth Sinclair. Saar kuulub tänaseni Sincalairi järglastele, perekond Robinsonidele. Omanikud on seadnud oma eesmärgiks Hawaii traditsioonilise eluviisi säilitamise, kõik saareelanikud räägivad hawaii keelt. Ka Niihau rantšo 8-klassilises koolis on õppekeeleks hawaii keel. Saarel puudub elekter, elanikud teenivad elatist kalapüügi, põllumajanduse ja käsitööga. Valdav osa neist töötab Robinsonide rantšos.

Lisa teenitakse kuulsate Niihau merekarpidest tehtud lei'dega. Väidetavalt eriti puhta vee tõttu leidub Niihau randadel ebatavalisi mitmevärvilisi merekarpe. Neist tehtud kaunid keed võivad maksta kuni mitu tuhat dollarit.

Veel üsna hiljuti pääsesid välismaailmale täiesti suletud Niihau saarele vaid omaniku ja saareelanike perekonnaliikmed, USA riigiametnikud ja kutsutud külalised. Hiljuti on omanikud andnud loa korraldada saarele rangelt piiratud arvul poolepäevaseid jahi-, matka- ja sukeldumisretki.

KAHO'OLAWE on pindalaga 115 km². Saar on künklik, kõrgus kuni 450 meetrit ning on inimeste poolt asustamata.