Päevad mööduvad nii kiiresti ja tegemist on nii palju, et blogi jääb tihti peale teisejärguliseks.
Mina olen vahepeal usinasti tööl käinud ja siiani olen rahul oma tööga, isegi päris põnev on kohvijooke teha. Janal on vaja Hugo Bossis töötamiseks läbida 14 testi arvutis ning teha paar treeningpäeva ning siis saab täiskohaga tööle hakata. Krissu sai ka omale lõpuks kaks tööd, Berninis, mis on itaalia restoran ning Morimotos, mis on jaapani restoran, kuid viimase kohta ta võibolla lükkab tagasi, lihtsalt ei jää aega seal käimiseks.
Neljapäeval, 30.06, käisime hommikul väiksel matkal. Matkasime koos sõbra Knox'iga Manoa Fallsi juurde. See oli siiani kõige lahedam koht, kus me käinud oleme. Juba parkla oli väga eksootiline, nimelt on siin maal väga normaalne see, et kanad ja kuked elavad vabas looduses, junglis, metsas, kus iganes, meie küll polnud varem ühtegi näinud, aga seda seepärast, et kanad Waikikis ei ela, kui linnast välja minna on kõik kohad kanu ja kukki täis. Natukene koduse tunde tõi kanade ja kukkede nägemine peale. Teekond ise algas läbi ühe veidi pargi laadse kohta, kus kasvasid kõige suuremate lehtedega puud ja taimed, näiteks megasuured paradiisilillede põõsad ja muud suured põõsad, kus olid värvilised õied otsas, mida ma näinud olen. Selle läbinud, läks tee edasi läbi dzungli, seal olid bambused, mudane tee, väga niiske ja palju palju muid taimi, mis olid lihtsalt hiiglaslikud, eriti puud mis olid 1,5m läbimõõduga. Tee ise oli siis mudane ja veidi libe ning suht kivine, kuid midagi eluohtlikku seal ei olnud ning vaade, mis avanes lõpus oli hingematvalt ilus. Nimelt vaatas meile raja lõpus, mis oli umbes poole tunni tee, vastu kõrge ja suhteliselt peenikene kosk. Mäenõlv, mille otsast kosk kukkus, oli täis igasuguseid taimi ja see nägi väga ilus välja, taimed saavad seal kasvada, sest kuna saar on põhiliselt täis laavakive, siis nende sees on väga palju toitaineid ning taimedel on suhteliselt lihtne laavakivide peal kasvama minna. See väike matk tekitas meis kõigis kohe tahtmise veel ja veel looduses ringi matkata ning aina keerulisematesse kohtadesse turnida. Siinne loodus on lihtsalt nii võrratu, et meie kodulinn Waikiki muutub juba rõvedaks ning tahaks hoopis tõelisemat Hawaiid kogeda.
Reedel käisime Jana ja Susannaga Waikele Outlet keskuses natukene shoppamas. Päris suur koht ning poode jagus, kuigi mõned poed olid vaatamata allahindlustele endiselt päris kallid. Mõne meenega suutsime sealt ka tagasi tulla ning enne ärasõitu tuleb seal pikemalt aega varuda ilmselt.
Pühapäeval võtsime osa Luau'st, mis on kohalik pidusööma, pakuti erinevaid puuvilju, juurvilju, maiustusi ning laavakividel grillitud siga, millel oli õun suus. Ühtlasi sai proovida mõningaid täpsusviske mänge ning teha suure ühise grupipildi. Kohal oli ports eestlasi ning kohalikke ja muid sõpru. Õppisime tegema ka Lai'd, mis on siis lilledest kaelaehe, seda võib teha ka randme ümber. Kohaliku kombe kohaselt ei tehta seda kunagi iseendale, vaid kingitakse sõpradele, sugulastele või kallistele inimestele. Seda pole üldse keeruline tegelikult teha, vaja on ainult niiti, nõela ja lilleõisi.
Kuna mina olen endiselt ja alati suhteliselt varajane ärkaja (võrreldes teistega), siis otsustasin teile blogi kirjutada. Täna, esmaspäeval, 4. juulil, on Ameerikas iseseisvuspäev ning selle puhul on suur ilutulestik ja pidu igal pool. Kell on 11 hommikul ning ma istun meie lanai peal ja väljast on päris valjuhäälset muusikat kuulda juba umbes tund aega. Tundub, et on aega ka teised püsti ajada ja minna vaatama, mida siis 4. juuli endast kujutab. Inimesed üle saare tulevad täna Waikikisse, et vaadata ilutulestikku (see pidi olema suurem, kui terve Eesti uusaasta ilutulestik kokku) ja tähistada rõõmsalt oma riigi iseseisvumist.
No comments:
Post a Comment