Nr 18 - Maailm linnulennult

Ja tulemas ongi viimased postitused Hawaiilt. Palun keegi tulge tirige mind ja Krissut lennujaamas posti küljest lahti ja kodu poole, sest vottäpselt nii raske on siit ära tulla. Kõik head asjad saavad alati jube kiiresti otsa, kahju. Mitte, et elu siin just paljuparem oleks, aga samas on ka,sest siin on lihtsalt maailma kõige ilusam loodus ja kõige ilusam ilm ja isegi päike tundub ilusam, vesi on niiiiii sinine ja mõnikord niii roheline ning alati mõnusalt soe ja värskendav. Kõik tänavad on kuidagi nii kodused ning isegi prussakad kanali ääres ei häiri enam. Kuidas on võimalik sellisest elust loobuda? Pole möödunud ühtegi päeva selle kolme kuu jooksul, kus ma poleks olnud õnnelik ja kus poleks elu ilus olnud. Aitab aga sellest kurvast teemast, räägin parem millega me oma viimastel nädalatelhakkama oleme saanud.

Käisime siis üle pika aja jälle matkamas, Maunawili koske vaatamas. Tee sinna oli ilus nagu alati. Matk ise polnud väga raske, tee läks läbi metsa ja jõe äärest, veidi tuli ronida ka treppi

dest ning jõudsimegi koseni. Kosk ise polnud väga suur, kuid selle all oli väike tiigikene, kus oli paari meetri sügavune vesi, seal sai veidi ujuda ning lisaks sellele oli seal kose juures ka kolm erinevat kõrgust, kust sai alla basseini hüpata. Otse loomulikult oli Krissul vaja kõige kõrgemast kohast alla hüpata, istus teine peaaegu 20 seal üleval ja mõtles kas hüpata või ei, sest hüpata tuli põõsa seest suht libeda ääre pealt, kuid lõpuks ta sealt alla tuli ning ise oli väga õnnelik selle üle ja täiesti terveks jäi ta ka, niiet muretsemiseks pole põhjust, mida ohtliku seal polnud. Teised tüdrukud olid ka tublid ja tulid alla kõige väiksemast hüppest, mis oli ka tore. Kui kõik olid ennast jahedas vees värskendada saanud ning kalaspa (seal olid väiksed kalad, kes sõid surnud nahka jalgadelt või midagi, suht kõdi oli igatahes) mõnusid nautinud hakkasime tagasi matkama. Peaksin ka mainima, et oleme juba nii kohalikeks saanud, et Krissu tegi matka läbi paljajalu nagu õigele hipile ikka kohane. See ei loe, et tal lihtsalt polnud normaalseid jalanõusid, millega matkama tulla ning nagu ürgsetele inimestele kohane on võimalik kõike ka paljajalu teha.

Järgmisel päeval läksime uuesti trippima North Shore'ile. Läksime sinna kahe väga toreda tüdrukuga, kes on siin puhkusel, Abby ja Lindsey'ga. Nagu kokku lepitud läksime tegema langevarjuhüpet ja kuna te isegi näete, et ma siin hetkel kirjutan, siis see tähendab, et me kõik tulime sealt ka õnnelikult tagasi. Jõudsime hüpekoha veidi varem, kuid saime ka

hüppe kokkulepitud ajast veidi varem teha.

Kõigepealt kirjutasime alla lepingule, mis ütles, et me vastutame oma surma eest ise ning siis näidati väike tutvustav film, kus eriti kahtlane pika habemega mees rääkis, et see on teie elu parim asi, kuid arvestage sellega, et alati saab midagi valesti minna. Pärast seda tuli meil tükk aega oodata,

kuni meie kord kätte jõudis. Tutvusime oma istruktoritega ning nad aitasid meile rakmed selga. Siis tuli veel veidi oodata, sest lennuk oli vah

epeal tankima viidud ning pärast ootamist ja veel ootamist sõitsime auto kastis lennuki juurde.

Lennukil oliNAISpiloot, oojaa, kuidas ma tahaks ka sellist tööd teha kunagi... Väga äge naine tundus olevat. Lennuk ise oli veidi vanem ning ainus asi lennuki sees olid kaks pikka pinki, kuhu me kõik järjest sisse istusime, instruktor igaühe selja tag

a, ning alla tõmmatav uks, kust me kõik pärast välja pidime hüppama. Lennukiga ülesse lendamine oli juba omaette elamus, need vaated mis sealt avanesid olid lihtsalt vapustavad.

Mäed, ookean, majad, põllud - lihtsalt super. Siis hakkasid instruktorid meid kõvemini enda külge kinnitama ning prillid kästi ette panna. Kuni selle hetkeni polnudki minul eriti hirmu, siis hakkas veidi kohale jõudma mida me teeme. Jana oli esimene, kes lennukist välja läks. See käis nii kiiresti, et ta ei saanud arugi, mis juhtunud oli. Mina olin viimane, kes lennukist välja läks. Kõige hirmsam hetk selle ettevõtmise juures oli lennuki ääre peal seismine ning hüppe ootamine. Üks, kaks, kolm ja kui ma oma silmad lahti tegin, ma lendasin. Lihtsalt lendasin nagu lind, mis sellest, et aina alla poole ja alla poole. Ma pole elus midagi nii head tundnud, parim asi, mida ma eal kogenud olen. See polnud üldse hirmus, ma olin täiesti lummatud sellest tundest ja ilust. Järgmisel hetkel läks vari lahti ning hoog aeglustus. Siis sai veidi paremini ringi vaadata ja mägede ja ookeani ilu nautida. Varsti juba kästi jalad üles tõsta ning juba me maandusimegi. Ma oleksin tahtnud sellesse hetke jääda igaveseks, see oli nii vabastav tunne olla õhus ja lennata. Tundub, et ma olen omale ikka täiesti

õige eriala valinud, lendamine ükskõik millega, tekitab niivõrd võimsa tunde ja sellise vabaduse, et seda ei ole võimalik kuidagi teisiti kogeda. Igatahes langevarjuhüpet pean ma küll kordama, kahju, et Eestis niivõrd ilusat vaadet pole, põllud ja metsad on ka ilusad, aga teistmoodi ilusad. Mul on väga hea meel, et saime selle hüppe teha ainult oma inimestega, see tegi selle kuidagi palju erilisemaks. Teised tüdrukud lasid endast pilte ka teha ja meie jäime ka mõne pildi peale õnneks.

Pärast seda läksime peaaegu et üle tee asuvasse randa, sinna, kus filmiti Losti seriaali. Veetsime seal kuskil tunnikese päikest nautides, üritame ikka pruuniks saada, enne kui koju tuleme. Oleme tegelt viimasel ajal ikka paar head korda rannas käinud ja jumet kogunud. Rannas nägime ka merikilpkonna, veidi kaugelt, aga tore ikka. Pärast seda läksime süüa hankima, sest kõik olid suht näljased. Krissu ja

Jana said jälle oma küüslaugukrevette süüa. Need on ikka päris head põhjarannikul, teine suurepäraselt hea asi

seal on Acai kauss, Acai on üks puuvili, mis on lillakat värvi ning sinna kaussi pannakse külmutatud Acai möginat, mis blenderdatakse läbi banaanide ja maasikatega, see teeb selle eriti heaks, mina lasin enda omasse veel mangot ka panna, noms, ning selle peale pannakse müslit ja banaanitükke ja maasikatükke ja mett ja see on ausalt ülimalt hea ja väga tervislik asi. Peaks vist hakkama Eestisse ka seda Acaid sisse importima.

Kuna kell hakkas õhtusse jõudma, siis hakkasime

vaikselt

tagasi liikuma, sest tahtsime teepeal läbi minna ka ananassiistandusest. Seal asub maailma kõige

suurem looduslik labürint, kuid sinna sisse me ei läinud, sest seda hakati just kinni panema.

Saime seal aga natukene niisama ringi

jalutada ning vaadata kuidas erinevad ananassi sordid kasvavad ja välja näevad. Seal juures asuvas suveniirpoes müüdi ka igasuguseid ananassimaitselisi asju, jäätis pidi eriti hea olema, aga me kõik olime end nii täis söönud, et polnud lihtsalt ruumi jäätise söömiseks enam. Pärast seda võtsime kursi kodupoole ning tegime kiire

peatuse Tantuluse mäel, et vaadata päikseloojangut. Ideaalsele päevale ideaalne

lõpp.

Järgmisel päeval läksime purjetama. Järjekordne täiuslik päev. Kaks veidi vanemat meest viisid meid oma jahiga merele. Sõitsime veidi niisama ringi ning mingi hetk jäime suht oma kodu vastas merel ankrusse. Saime ujuda, snorgeldada ja päikest võtta. Supermõnus. Et meie purjetamine veelgi meeldejäävamaks teha, olid nagu tellitult kohal delfiinid, kes muidu Waikiki rannas eriti ei käi, kuid meie auks olid nad kohale tulnud ja tegid trikke ja ujusid niisama ringi. Nad olid nii toredad. Õhtul läksime edasi Dave'i

sünnipäevale, kuhu meid Joe kutsus. Seal olid koos

kõik merekarud ja isegi ühe lennudusvennaga

tutvusime. Ta oli oma elus igasuguste lennukitega kokku puutunud ning siis kui ta sõjaväes oli testis ta sõjalennukite uusi mootoreid. Lennuk viidi õhkutõusmisraja äärde, pandi suurte kettidega kinni ning tema sai lennukisse istuda ja mootorid täisvõimsusel tööle panna, ta ütles, et see on kõige jõhkram tunne, mida ta kunagi tundnud on, lennukil on ikka tohutu jõud taga... Tahaks ka kunagi oma elus sõjalennukitega

kokku puutuda, ükskõik mis tasandil, aga ikkagi. Selline tore sünnipäev oli, pered olid koos ning sünnipäevalaps ise kuskil 50dates.

Pühapäev oli kõigil suur shoppamispäev ning

nüüdseks on kõigil enamus vajalikest asjadest ostetud. Meie Monsaga läksime ühte kohta sööma, kus sõime imelike seentega pitsat, mis oli tegelikult väga hea, selline suht fäänsi pitsa oli, munakollase ja keerulise nimega singiga, rääkimata mingitest haruldastest seentest.

Täna käisime loomaaias. Selline suhteliselt pisikene loomaaed, kuid nägime ära kaelkirjakud,

sebrad, lõvid, tiigrid, erinevaid ahve, tasakaaluhäiretega suslike (Janal ja Monsal hakkas

Bobbles'ist niivõrd kahju, sest ta kõndis ja kõndis ja koperdas ja käis tagurpidi ja üritas ikka

edasi kõndida ning ühesõnaga neil oli nii kahju, et nad hakkasid nutma ja naerma samal ajal) ja veel igasuguseid muid toredaid loomi, õnneks ei olnud seal peaaegu üldse rahvast ning meil oli väga tore ja privaatne seal neljakesi ringi trippida. Roomajate majaoli ainult veidi tühi, kuid seeest saime laamat paitada ja kitsedega sõbraks. Pärast seda läksime Teddy'sesse sööma Hawaii stiilis hamburgerit, mis oli siiani parim burger, mida me saanud oleme. Seal vahel oli grillitud ananass ning salatit ja tomatit ja sibulat ja piff maitses päris liha moodi. Õhtul nüüd küpsetasime Krissuga jälle vikerkaaremuffineid, jah ta usaldas mind isegi

ennast aitama, ning tundub, et ma midagi katastroofiliselt metsa ei keeranudki. Nüüd on rahulik õhtu kodus, tsillime ja kuulame muusikat ja kirjutame teile blogi. Eks näis milliseid seikluseid järgmised päevad meile toomas on.

Nomnom.