Nr 17 - The world is our amusement park

Noh, pole jälle päris pikalt siia midagi kirjutanud, on ilmselt aeg teid veidi lõbustada.

Ühesõnaga, eelmine kolmapäev (mille me võtsime kõik neljakesi vabaks), käisime me North Shore-il Keviniga ja tema autoga. See on siis põhjarannik, kus enamus maailma kõvemaid vendi surfavad ja lohetavad ja on niisama hipid.
FANTASTILINE! Ei mingeid kõrghooneid, ega ülerahvastatust ega mitte midagi sellist, mis meil siin Waikikis on. Ma ei oska seda lihtsalt normaalselt sõnadesse panna. Tahtsime minna koske vaatama, aga see oli remondis ja maksis 13 dollarit nägu, veits mõttetu. Võimalik, et läheme kunagi sinna ikka tagasi enne, kui siit minekut teeme.
Selle asemel leidsime rannast päris suure kaljurahnu ja hüppasime eriti kõrgelt alla (isegi Mann julges seda teha, ma olen nii uhke tema üle!). Tegime seda korduvalt. See oli lihtsalt ülivinge. Osad kohalikud tegid saltosid ja muid trikke ka, aga kuna me tegime seda esimest korda (siiski võõras koht), siis me hüppasime ikka jalad ees (kes tagumik, kes jalad tegelikult höhöhöö). Käisime nii palju kohti läbi. See paik on lihtsalt fantastilise loodusega. Täiesti segane lihtsalt! Need mäed ja see ookean ja palmid ja kilpkonnad... Tripid autoga, aknad all, fantastiline loodus, päike paistab, ülichill muss mängib ja inimesed on tehtud täiesti teisest puust.. See on see õige Havai. Käisime kilpkonni vaatamas Turtle Beachil, kes sõid rannas kivide küljest vetikaid. ÜLIARMSAD! Saime pilte ka neist.
Sõime seal buss-vagunist ostetud küüslaugu-või krevette Janaga (sest Monsa ja Mann ju ei söö neid). Maitsesid lihtsalt kuradi imehästi! Ebanormaalne. Mann ja Monsa sõid mingit vürtsikat kanast ja nuudlitest valmistatud kompotti, mille kokk neile kokku keeras. Nad olid väga rahul ka sellega, ülimaitsev tai toit oli. Ja pärast 8-9 tundi trippimist ja uurimist ja Chinaman's Hati ja vaatamisi, sõitsime mööda rannikut tagasi. Tegime palju pilte ka. Niiet on, mida näidata teile.

Üleeile aga oli minul ja Mannil vaba päev. Ja siis me otsustasime, et sellel pole mõtet raisku minna ja arvasime, et rendime omale rollerid. Mõeldud, tehtud. 24 tunniks ja maksime selle eest 35 dollarit nägu. Ja siis trippsime mööda idarannikut. Päris kaugele tegelikult. Suht ebanormaalne on mööda teid umbes 40 miili tunnis kütta autode vahel ilma kiivrita ja esimest korda elus sellise asjaga sõita. I swear to god, et autosõit on selle kõrval nagu mingi käkitegu! Sõrme põletasin ka korduvalt vastu sumpsi ära, sest need kaks värdjat asja oli vaja lehmakettidega kokku punuda ja tabalukku panna. Nice.
Nägime erinevaid randu (Sandy Beach, Makapuu, Hawaii Kai jne jne jne), rikaste rajoone (vau, milliseid maju siin on!), käisime lõbustuspargis, sõitsime paar sõitu, tegime omajagu pilte, sõime karamelliõunu, iceed, mangobread-i ja läksime edasi.
Lõpuks leidsime (või noh, Mann on ekspert-navigaator/GPS) ühe mägiküla, kus sai matkata ka koseni, millest sai ideepoolest alla hüpata, aga kuna see oli 2-tunnine matk, siis me otsustasime, et jätame selle mõneks teiseks päevaks, sest vaikselt hakkas juba hämarduma ja kohalik ema oma lastega (elununnukad), kes värava juures lemonade-i müüs, arvas sama. Pealegi, inimesed tulid vastu meile üleni mudastena ja seda ei saanud me tollel hetkel endale lubada. Pärast seda sõitsime mööda väga rändom teed ja leidsime veel rändomima parkla, kuhu me sisse keerasime. Tuli välja, et seal olid vennad koos, kes lennutasid mudellennukeid ja -helikoptereid. Nii mõnna!
Kuna nad olid väga lahked ja abivalmid, siis seletasid nad meile nii mõndagi ja peale selle, et nad neid custiomiks tegid ja parandasid, siis lennutasid nad neid demonstratiivselt. Parklas kukkus manni roller ümber. Sitased lood, sest kriimud olid peal ja idee poolest peab selle eest ju kohe raha köhima. Pluss õli lekkis või lihtsalt voolas teadmata kohast normaalselt. Otsustasime, et vahet pole, homme vaatab, mis saab ja räägime ära kuidagi. Oluline, et keegi ei näe.
Lõpuks sõitsime täitsa Kailuasse välja, kus Siim töötab. Umbes tunni kaugusel Waikikist. Ja siis tulime sama teed pidi tagasi (sest rolleriga ei saa siin mööda maanteid ja kiirteid sõita). Kuna meil oli roller laenutatud kella 12ni päeval, siis Manniga arvasime, et ärkame hommikul varem üles ja tripime veel kuskile.

Ühesõnaga Mann tegi kodus veidi uurimustööd ja leidis mitte üldse kaugel meist ühe buddha templi, mis pidi päris ilus olema. Ja siis lisaks veel ühe matka, kus näeb paari koske. Noh, lebo ju, tundus nagu mõnus jalutuskäik.
Ühesõnaga mul oli seljas isiklikult lumivalged lühikesed püksid, need mustad tänavakingad, roosa pluus ja üleõlakott.
Templite kompleks oli hingematvalt ilus. Rahulik, vaikne. Täpselt selline koht, et kui ma mediteeriks, siis ma teeks seda kell 6 hommikul seal. Pöörfi.
Ja siis läksime matkale. Rada ise pidi olema keelatud, aga Mann suutis juba välja uurida, et kust peab võsasse minema, et õiged kohad üles leida.
Enne meid läks sinna mingi matkagrupp. Noh, me arvasime, et kuna nad pidurdavad hoo maha, siis me oleme nii kõvad tsikid, et leiame teise tee. Kuid siiski mitte. Läksime neile mõne aja pärast järele. Aga see polnud isegi mitte natuke seda, mida me arvasime. Tuli välja, et me ronisime keset dzunglit 5-tundi. Me ronisime üles mööda kaljusid ja 3e koske köite abil ja jõudsime lõpuks välja vana vulkaani kraatrisse. ISSAND JUMAL, MIS MATK! (ma ei tea, et ma oleks kunagi elus nii matkanud, niiet jah, see oli tõesti veidi jahmatav). Me polnud selleks ikka üldse ette valmistatud. Polnud vastavaid riideid, polnud piisavalt vett ega midagi. Mingi hetk jõudis meile järele üks nats vanem mees, kellel oli elukirjuks värvitud pea. Selgus, et ta on Stairway To Heaveni valvur (winwinwin, sest me saame nüüd iga kell sinna minna, kui ta tööl on!!)
Õnneks kohtusime poole matka peal selle sama matkagrupiga, kellega me siis seda teekonda jätkasime. Jumal tänatud, sest me poleks ise küll tagasi teed leidnud või no eks lõpuks ikka oleks.
Aga see oli FANTASTILINE! USKUMATU! ja nüüd siis on kõik lihasvalud ja muud asjad ja me töötame jälle. Mul ei ole lihtsalt sõnu selle jaoks. Miinuspooled on need, et mul on jalg täiesti puruks ja ja väljaväänatud ja ma lonkan ja et mu jalanud tuli sõna otseses mõttes ära visata ning ma pidin pool teed matkama paljajalu. Me olime sõna otseses mõttes põlvini mudas, me ronisime mööda köisi kõrgustes, mis on lihtsalt sõnuseletamatud ja me ujusime koskede all olevates basseinides. Aga oi, kuidas see seda kõike väärt oli! See oli lihtsalt sõnuseletamatult ilus. See loodus (näiteks metsikud orhideed) on ikka täiesti teine tase. Muuseas, Mann filmis ka seda. Ta filmib üldse viimastel päevadel päris palju.
Igatahes me jäime oma rollerite üleandmisega poolteist tundi hiljaks, sest pärast esimest koske arvas Mann, et tema ei ole mitte mingil juhul nõus sama teed tagasi minema, ükskõik, kui hull ka edasime ei oleks, ja maksime veidi juurde. Oma viga (kuigi see laenutaja vend helistas ja jättis häälsõnumeid meile korduvalt matka ajal), aga vägagi seda väärt. Ja nüüd siis on kõik lihasvalud ja muud värgid. Lebo.

Ahjaa, telekast tuli ükspäev Eesti film Laulev revolutsioon, ikka eriti veider oli näha midagi eesti keelset siinsest televiisorist... Väga väga lahe! Kerge koduigatsus tuli küll selle peale, külmavärinad ka.